SÜÜA VÕIB KÕIKE! Põnev meetod, kuidas Janne kaotas gramme lugemata 16 kilo!

Liisi Seil, ajakiri Tiiu, 3. märts 2021

Pool aastat tagasi juhtus sageli nii, et Janne Vaabla (52) ostis tööle sõites poest kaasa hunniku toitu ja vitsutas selle autos ära. Õgimishood lakkasid alles siis, kui ta teadvustas, et tegu on emotsionaalse toitumishäirega.

Janne särab oma uuest eluviisist rääkides nagu päike. Oktoobris kaalus ta 87 kilogrammi, kuid praegu on ta 16 kilo võrra kergem – 71 kilo. Seejuures võib ta süüa kõike, mida soovib, ei mingit toitainete kaalumist! 

Niisuguse vabaduse on talle andnud põnev kaalulangetuse meetod Figu(u)ritajad, mille on loonud kogemuskoolitaja Merike Kütt. Konks peitub aga selles, et söögikorra ajal tuleb täielikult toidule keskenduda. Samuti tuleb jälgida oma keha nälja- ja küllastustunnet. Mis aga kõige tähtsam – tegeleda tuleb oma emotsioonidega, sest just need panevad meid kõige sagedamini kätt liigsete palade järele sirutama. 

Figu(u)ritamise väljakutse õpetab teisigi nippe ja vigurdamisi – ilmaasjata ei kanna see ettevõtmine niisugust kahemõttelist sulgudega nime. Peamine on vältida enesele stressi tekitamist ja lõpetada dieetidega keha traumeerimine. Tuleb hoopis ennast armastada ja tundeid aktseptida.

Selle viimase punkti taha oligi Janne toppama jäänud. Tal oli ka põhjust – seitse aastat tagasi juhtus õnnetus, mis võttis temalt tervise ja töövõime ning seeläbi ka eneseusu.

Kukkumine purustas unistused

Janne elukäigu kirjeldus meenutab justkui triibuvaipa – selles on palju eri värvi lõimesid, mis kokku moodustavad ühe põneva käsitööeseme. Just käsitöö ongi tema elus üks läbivaid teemasid.

Janne õppis kutsekoolis õmbleja-motoristiks, hiljem kergetööstustehnikumis konstruktor-modelleerijaks. 27 aasta eest perega Jõgevale kolinud, leidis ta tööd õmbluvabrikus ja ateljees, ta on töötanud ka lasteaias, noortekeskuses ja kultuurikeskuses. Viimasest algas karjäär käsitöö ning teatri- ja filmikujunduse valdkonnas.

„Kui ühinesin rahvatantsu naisrühmaga, anti meile esinemiseks vanad ja närused rahvariided. Küsisin, kas tõesti peame selliseid kandma. Tekkis mõte, et ma võiks ise rahvarõivaid teha,“ jutustab Janne. Ta läkski Tartusse rahvarõivaste valmistamist õppima ja võttis vahepeal ka selle koolitusprojekti juhtimise üle. 

Uudishimu viis teda aga järjest edasi – naine astus Viljandi kultuuriakadeemiasse, kus oli loodud rahvusliku käsitöö eriala avatud õppevorm. „Pärast ülikooli tuli minu juurde Anu Raua maailm – läksin tema juurde praktikale ja hiljem jäin sinna tööle, aitasin vaipu kududa,“ kirjeldab Janne oma teekonda.

(Aldo Luud)

Kuid 2014. aasta suvel, kaks aastat pärast akadeemia lõpetamist, muutus kõik.

Janne käis Kuremaa järves ujumas. Ta vuras jalgrattaga mõnusalt mäest alla, kui rattaraam järsku pooleks murdus. Sõitja prantsatas täiel kiirusel silmnäoga vastu maad, kogu keha takkajärele.

„Näol oli hulk vigastusi ja murde. Õnneks jäid hambad suhu, aga kaelalülid olid nihkes ja närvid, mis käte tööd juhivad, said korraliku kahju. Meelemärkusele tulles ei tundnud esialgu ka jalgu,“ kirjeldab naine. Telefon oli tal aga käeulatuses ja tänu sellele saabus kiirabi kiiresti.

„Üheksa päeva vedelesin intensiivis. Siis õppisin Haapsalu neuroloogilises rehabilitatsioonikeskuses uuesti lusikaga sööma ja nööpi õmblema,“ ohkab ta. Peale keha oli see ränk löök vaimsele tervisele. „Minult oli ühe ropsuga võetud kõik, mida olin kogu elu üles ehitanud,“ selgitab Janne. „Varem tegin käte ja sõrmedega imepeeni asju, kuid nüüd pidin vaatama, kas suudan lusikaga supitaldrikule pihta saada.“

Ajaga keha tervenes ja käelised oskused taastusid, kuid hirm hakkamasaamise ees jäi püsima. Janne tegi küll head nägu, aga sisimas keerles mõte, et ta pole piisavalt hea. „Kogu aeg käis peas iseenda tümitamine,“ tunnistab naine. Psühholoogide abisse ta ei uskunud.

Mõni aeg hiljem võttis Janne vastu pakkumise minna Pajusi rahvamaja juhatajaks: „Mõtlesin, et see on ajudega töö, ehk suudan seal midagi teha.“ 

Töökoht osutus väga põnevaks, aga ka pingeliseks – tuli korraldada üritusi ja samal ajal maja remontida ja osaleda valdade ning asutuste ühinemises ning muus virvarris. Ületöötamise ja tasakaalutuse keskel hakkas Janne kaalu hoogsalt juurde saama, sest kõige käepärasem lohutus- ja maandamisvahend oli toit.

Teooriast üksi jäi väheks

„Eks neid kaalukõikumisi ja -langetamisi on ka varem olnud, ma ei ole kunagi olnud imepeenike. Aga kuna armastan sporti, siis läksid varem üleliigsed kilod kiiresti maha,“ meenutab Janne.

Ta on proovinud dieete ja paaste, läbi teinud Herbalife'i koolituse ja käinud ka Annely Sootsi tervisekoolis. Juba teismelisena kirjutas ta ajalehtedest välja liikumise ja toitumise kohta käivaid nõuandeid, need kaustikud on siiani alles. „Aga kui neid teadmisi ei kasuta, siis ei ole neist ju midagi kasu,“ nendib naine. Ta ei suutnud oma isusid ohjeldada.

„Ma ärkasin esimest korda aasta tagasi, kui kuulasin Aigi Vahingu pikka loengut sellest, miks me ikkagi sööme. Siis jõudis minuni teadmine, et need on emotsioonid, mis panevad mind õgima,“ kirjeldab Janne. 

Tõepoolest, ta lausa õgis! 

„Kui mul oli 30 kilomeetrit tööle sõita, siis läksin hommikul poest läbi ja ostsin hunniku sööki. Kohale jõudes oli see kadunud – lihtsalt toppisin endale kõik asjad sisse, olgu see sefiir või kuivad kaerahelbed,“ jutustab ta.

„Ütlesin: ära mine poodi! Teine osa minust aga vastas, et tegelikult on töö juurde seda ja teist vaja. Kaks häält kogu aeg võitlesid. Lõpuks oli õgimise tõttu paha olla – ja mida ma selle peale tegin – sõin veel.“

Järgmisena juhtus Janne kuulama arengutreeneri Eva Lepiku veebiseminari varjuteadusest, mustadest ja valgetest varjudest meie sees. „Minuni jõudis arusaam, et mingid asjad on meisse kinnistunud juba lapsepõlves. Aga neid musti varje saab ka lahustada,“ kirjeldab ta oma avastusi.

Suvel märkas Janne Facebookis toitumisnõustaja Triin Muiste postitust, mis kutsus osalema 21päevasel „Viie köögivilja väljakutsel“. Ta otsustas selle kaasa teha. „Sealt hakkas tulema infot, et vaja on ise kodus toitu teha ja köögivilju kasutada. Anti ka väikeseid ülesandeid, mida korralikult täitsin,“ jutustab järgija. Janne hakkas paralleelselt väljakutsega käima jõusaalis, mille personaaltreener jagas talle samuti nõuandeid. Läbi sai katsetatud toiduainete kaalumine ja toitumispäeviku pidamine.

Köögiviljade grupis tehti intervjuu Figu(u)ritajate eestvedaja Merike Kütiga, kes kutsus osalema kaalulangetuse 21päevases väljakutses. „Mõtlesin, et oh kui põnev! Otsustasin osaleda.“

Janne 2020. aasta suvel enne taipamisi. Koos temaga on jalutuskäigul väike Freya, nüüd juba peagi aastane hundipreili. (Jaanus Vaabla)

Kuidas armastada oma kõhtu?

Oktoobris ühineski Janne Figu(u)ritajate grupiga. Pärast seda on tema maailm muutunud.

„See, mida Merike grupis teeb, on pidev ajupesu. Selle tulemusel hakkadki lõpuks oma emotsioone mõistma ja maailma teisiti nägema,“ annab Janne oma kogemusele humoorika hinnangu.

Merike Kütt postitas iga päev Facebooki gruppi innustava otseesituse, kus ta lahkas eri teemasid ning jagas nippe ja ülesandeid. Nendega suunas ta osalejaid mõtisklema selle üle, milliseid emotsioone nad ülesöömisega püüavad tõrjuda. Ta innustas neid ka üle vaatama oma söömiskombeid ja -uskumusi, mis takistavad elustiili muutmist.

„Algul oli see kõik võõrastav. Miks ma lähen peegli ette ja ütlen, et armastan ennast! Või kuidas ma saan öelda, et armastan mõnda oma kehaosa – näiteks seda rasvast kõhtu,“ kirjeldab Janne üht harjutust. Aga ta mängis ikkagi kaasa.

Esialgu tekitas umbusku Merikese kinnitus, et süüa võib kõike. Juhendaja soovitas ka oma kaalu kinni teipida – kleepida selle ekraanile silt, millele on kirjutatud enda soovkaal. See aitab alateadvust ümber häälestuma ja vältima kaalumisega tekkivat stressi. Ta innustas naisi ka iga päev liikuma.

„Kahel esimesel nädalal ei liikunud kaal mitte grammigi, kuigi olin söönud toidukordadena palju köögivilja,“ tunnistab saleneja. „Eks keha juba teab – kui oled temaga lapsest saadik eksperimente teinud, siis võtab ta muutuvat toitumisviisi kohe kui sõjaolukorda.“

Peatselt hakkasid kilod siiski kaduma ja juurde tuli energiat. Jõuludeks oli Janne kaalunumber 73, nüüdseks on kadunud veel paar kilo. Ta tunnistab, et uued harjumused kujunesid vähehaaval, sest kõike ei saagi korraga muuta.

Pärast Figu(u)ritajate 21päevase väljakutse lõppu läks Janne ka jätkugruppi, kus võetakse kõik teemad uuesti läbi, aga aeglasemas tempos. Osaleja leiab, et just kogukonnatunne ja grupi toetus, mõtete jagamine ja tutvuste loomine on see, mis aitab emotsioone tasakaalus hoida. Samas möönab Janne, et kõigile ei pruugi see meetod sobida, mõni inimene vajab just kindlalt piiritletud menüüd ja kalorite jälgimist.

„Minule see stiil aga meeldib ja sobib. Nüüd, kui kõik toidud on lubatud, ei olegi mul enam mingeid suuri isusid. Emotsioonide ja vaimsete teemadega tegelemine jätkub aga elu lõpuni,“ tõdeb saleneja. Teda on enese avastamise teel aidanud ka Kristel Treieri „Maagilise naise“ Facebooki grupid.

Praegu on Janne tööst prii – aastalõpul sai ta teate, et on kultuurijuhi kohalt koondatud. See oli kergendus, sest töö oli ammendunud ja viiruse tõttu oli elu seal justkui seisma jäänud. 

Lähiajal plaanib naine käima lükata hoopis omaenda loome-ettevõte, selleks on ta juba põhjalikke ettevalmistusi teinud. Janne õmbleb rahvarõivaid ja muid esemeid, aga soovib korraldada ka koolitusi ja kõikvõimalikke muid loomeprojekte. 

„Maskid on kõrvale heidetud ja üks äge inimene on välja kaevatud, kellega endal üldse igav pole,“ naeratab ta. 

Merike Kütt, kogemuskoolitaja ja Figu(u)ritajate ellukutsuja

Janne on suurepärane näide sellest, et number kaalul ei ole lihtsalt ülekaal, vaid eelneva elu jooksul kogutud pagas, mille mustrid kipuvad meie käitumist sageli dikteerima. Janne on väga tubli ja edukas Figu(u)ritaja!

Figu(u)ritajad alustasid mais 2020. Minu missiooniks on muuta inimeste elu lihtsamaks teadmisega, et kehakaal on kinni meie kahe kõrva vahel. 

Kuna olen olnud ülekaaluline, siis tean, kui lihtne on emotsioone toiduga kinni toppida, stressi tunda ja uuesti süüa. Nõiaringist pääsesin alles siis, kui taipasin seost söömise ja emotsioonide vahel. Otsustasin, et ma tegelen emotsioonide märkamise ja paljastamisega, mitte ei topi neid toiduga kinni. See oli suur vabanemine emotsionaalsest söömisest. Oluline on õppida märkama oma tundeid,  keha vajadusi ja süüa seda, mille järgi isutab. Küsimus on vaid, kuidas seda teha?! Tänaseks on Figu(u)ritajate imelist teekonda jaganud juba ligikaudu 550 naist ja igaühe kogemus on olnud just omanäoline ja erinev. Uus väljakutse alustab 12. aprillil, infot leiab veebilehelt www.paremelu.ee.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?