27 aastat lahus olnud sõbrannad: „Lobisesime, nagu oleks vaid korraks reisil käinud!“

Urve Vilk, ajakiri Tiiu, 3. märts 2021

Elu triivib vahel lahku ka kõige paremad sõbrannad. Antonina Kais (60) soovitab kallite inimestega kontakti hoida, ja kui ka mõni silmapiirilt kaobki, ta üles otsida. Naine ise leidis üles sõbranna, kellega läbikäimine katkes aastakümneid tagasi. 

Antonina on suurema osa elust töötanud põllumajanduses. „Olen olnud lüpsja, brigadir, ka noorkarja peal ja jootnud väikseid vasikaid,“ räägib ta. „Kui ma 1985. aastal Järvamaale läksin ja seal ühes laudas tööle hakkasin, kohtasin Lea Jõesaart. Lea oli samuti sinna äsja kolinud, tema tuli Mulgimaalt. Olime kolleegid, mina olin 25 ja Lea 20. Meil klappis nii hästi, et saime sõpradeks.“

Tööst vabal ajal käisid sõbrannad koos kinos, kontsertidel ja pidudel. „Meil oli traditsioon, iga-aastane Türi lillelaada külastamine ja Tallinnas kaubareisil ehk šoppamas käimine, nagu praegu öeldakse,“ muljetab Antonina. „Vahel õhtuti käisime ühe toreda inimese juures, kes mängis paljusid pille ja rääkis juurde jutte Siberist, kuhu teda oli küüditatud. Me Leaga aitasime tal ka heina teha.“

Oma mulli kapseldudes kadus Lea silmist

Nii elati ja sõbrustati viis aastat, kuni Antonina 1990. aastal Valgamaale tagasi kolis. Ent see aeg jäi talle südame külge, samamoodi ka tema tütrele: „Minu tütar räägib ikka, et Järvamaa on talle südamelähedane koht, see aeg oli ilus ning sinna jäid tema klassikaaslased ja sõbrannad.“

Leaga, kes jäi Järvamaale, suheldi mõnda aega edasi. „1991. aasta alguses käisime tal ja tema elukaaslasel külas ja nemad käisid sama aasta suvel meil,“ sõnab Antonina.

Elu läks nagu läks ja lõpuks kaotati üksteist silmist tervelt 27 aastaks. „Olen hiljem palju mõelnud, miks me ikkagi üksteist üles ei otsinud,“ mõtiskleb Antonina. „Mikse on palju, aga oma rolli mängis, et üheksakümnendad aastad olid keerulised. Toimusid suured muutused – olid talongisüsteem, krooni tulek, väikesed palgad. Need aastad olid justkui ellujäämiskursus. Igaüks vaatas, kuidas hakkama sai.“

Pealegi olid noorena kõige olulisemal kohal oma pere ja lapsed. „Kui lapsed olid väikesed, polnud aegagi nii palju sõbranna peale mõelda. Elul oli aina üks ja sama muster, tähtis oli töö – kogu aeg kulus sellele, et lapsed saaksid hariduse,“ tunnistab Antonina. 

Siiski käis Antonina 2008. aastal Järvamaal maad kuulamas, mis vanadest tuttavatest on saanud. „Sellest käigust jäi mulle halb mälestus. Paljud endised sõbrad olid sealt ära kolinud ja minu jaoks oli šokk, et Lea kooselu oli purunenud. Täpsemalt ei osanud keegi midagi öelda,“ räägib Antonina. „Olin löödud, kuidas nad ikka lahku läksid. Ma ise olin sellise vaatega, et kui sa oled kellegagi koos, siis elu lõpuni.“

Pettumus pidurdas otsinguid ja asi jäi soiku. Tööd oli endiselt nii palju, et pensionile jäämine ei tulnud mõttessegi, kuni 2015. aastal pöördus kõik pea peale. „Ma polnud osanud mõeldagi, et elu võib muutuda tervise tõttu! Kui pidin töölt ära tulema, oli see nagu mullist välja astumine.“

Viis aastat on Antoninal osaline töövõime. „Olen üht-teist proovinud, õppinud lühikursusel lapsehoidjaks ja teinud juhutöid, aga päris sobivat pole leidnud.“

Kui vaba aega hakkas üle jääma, tekkis võimalus tegeleda käsitööga, tikkida ristpistes pilte ja patju. Antonina ei saa läbi ka ilma lugemiseta ja hoiab lapselapsi. Oli alles ka kindel soov Lea üles leida. „2018. aastal helistaski ühel päeval tütar, et Järvamaal on Päinurme külapäevad, kuhu võiksime minna.“

Suvepäevadel kohtasid nad Lea õepoega, kes elab sealkandis. Antonina võttis südame rindu ja küsis temalt, kas ta teab midagi ta sõbrannast. 

Edasi arenesid sündmused kähku: „Õepoeg helistas oma emale ja sai Lea telefoninumbri. Sellel võtsin temaga ühendust,“ rõõmustab Antonina.

Lea oli Antonina häält kuuldes samuti rõõmsalt üllatunud. „Lea ütles, et mõtles tihti, kus ma olen ja kuidas mul läheb. Neid emotsioone on raske edasi anda, seda peab ise kogema. Valasime isegi pisaraid.“

Tasapisi hakkasid naised suhtlema ja on nüüdseks telefoni teel palju lobisenud. „Teemad otsa ei saa ja juttu juba jätkub! Arusaamad on meil väga sarnased, on vaid mõni üksik asi, milles oleme eriarvamusel. Ju me sellepärast ka varem nii hästi läbi saime, et oleme ja mõtleme nii ühtemoodi.“

Sõbranna õhutab video vahendusel suhtlema

Lea elab nüüd Loksa kandis, kus Antonina jõudis tal enne koroonat juba külaski käia. Esimesest silmast silma taaskohtumisest on tal kuhjaga häid muljeid. „27 aastat on pikk aeg, aga polnud üldse sellist tunnet, et me pole teineteist nii kaua näinud. Tundus, nagu oleksin vahepeal lihtsalt reisil käinud ja nüüd tulin jälle külla. Olen ääretult õnnelik, et ma ta leidsin.“

Nüüd õhutab Lea, kes on Antoninast paremini arvutiga sina peal, sõbrannat Facebooki ja Skype’i kasutama. „Lea ütleb, et meil oleks hea omavahel videopildi vahendusel suhelda. Makse ma maksan ja Youtube'is käin ka, aga arvutis väga pädev ei ole. Varem mõtlesin, et mina ei peagi seda õppima, pidasin muid asju tähtsamaks. Alles 2016. aastal käisin kursusel, kus hoidsin esimest korda hiirt käes,“ tunnistab Antonina. „Aga ma ikka päris mõtlen videokõnede peale ja üritan sinnamaani jõuda.“

Antonina julgustab kõiki üles otsima armsaid inimesi, kes on silmist kadunud. Peale selle peab ta oluliseks mälestuste jäädvustamist. 

„Noored teevad telefoniga pildi ära ja sinna see jääbki,“ ütleb Antonina. „Võib-olla alles viie- või kuuekümneselt hakatakse kahetsema, et pole pilti sellest või tollest. Mõni ülesvõte võiks olla ka paberkandjal, et oleks hea tagantjärele meenutada.“ 

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?