JÄRJEJUTT | Elvi poelood: „Mis te passite, poodi toodi suitsuvorsti!“

Kaie Nõlvak, ajakiri Tiiu, 3. märts 2021

Elvi Karus (78), kes oma energilisuse poolest passinuks paljudesse ametitesse, on elus leiba teeninud peamiselt müüjana – enamasti Tartumaal Tabiveres poes, aga ka turul. Praegu pensionipõlve pidav naine on lahkesti nõus mälestusi jagama. 

Teinekord tuli hakkama saada ka kriminaalse elemendiga. Kui teisi hingelisi poemajas polnud, sai loota vaid oma külmale närvile ja kindlale meelele. 

Pood asus raudtee ääres ja nii sattus ükskord päeva viimaseks ostjaks võõras mees. Tellis õlle kohapeal joomiseks. 

Kui ma võõrale vahetusraha tagasi ulatasin, haaras ta ootamatult mul käest kinni: „Kas sa ei karda? Võin su maha lüüa!“

„Ei karda,“ ütlesin julge häälega ja vaatasin laoruumi poole, nagu oleks seal veel keegi. Tegelikult olin üksi, abi polnud kusagilt loota ja süda värises sees. Telefon poes ju oli, aga helistada polnud kuhugi, sest külas polnud seda kellelgi. 

Mees passis, kuni asjad kokku panin ja raha sahtlist seifi viisin. Seisis maja ees veel siis, kui aknaluuke sulgesin.

Kodu poole minnes hoidsin end vaos, et lausa jooksma ei hakkaks. 

Edaspidi pelgasin õhtuti üksi sahtleid ja uksi kinni panema jääda. Kui mõni tuttav enne sulgemist poodi tuli, palusin tal ennast ära oodata.

Kauplemisel tuleb kasuks oskus inimestega ladusalt suhelda ja koguni enda arvel nalja teha. Selle iseloomujoone olen kaasa saanud emalt, kes käis turul müümas mune, aedvilju ja muud kodust kraami. 

Emal ei läinud ükskord äri kohe mitte kuidagi, sest naaber ja konkurent muudkui huikas, et ostke, mul on kõige värskemad munad. Turupäev hakanud juba läbi saama, temal mitukümmend muna veel korvis ja tuju nadivõitu. 

Lõpuks jäänud üks mees tema leti ette seisma. Ema rehmanud käega, et eks te minge ostke sealt, kus on maru värsked, minul tulevad homme juba tibud välja. Mees hakanud naerma ja ostnud ära kogu tema kauba.

Turul tuli vahel müümas käia minulgi. Eraettevõtjana, nagu selle kohta praegusel ajal öeldakse.

Kui konkurents väga kibedaks kipub, tuleb kaupmehel ka lahingusse minna. Kõik minu leti ette seisma jäänud ostjad meelitas kord endale üks kurgimüüja, lubades parema hinna teha. Läksin aktiivse tädi juurde ja ähvardasin tasase häälega, aga kindlameelselt, et sinna ma nüüd seisma jään. Niipea, kui mõni ostja tuleb, meelitan enda juurde! Hoiatusest oli abi.

Ühe korra aastakümneid tagasi sattusin oma kurkidega ka Leningradi turule. Seal sain kogeda sotsiaalse reklaami väge. Hommikul, kui kaalu välja sättisin, tuli minu juurde muldvana pisikest kasvu eideke ja küsis kaht kurgikest tasuta. Andsin talle need ja mutike saatis mulle ostjaid, nii et mul polnud teha muud, kui järjekord ära teenindada. 

Väike müügimees aitas ema

Kuna mu koolieelikust pojale Matile lasteaiakohta ei antud, oli ta vabapidamisel ning lippas koduümbruses, poe ees ja seeski omatahtsi ringi.

Mõnikord tegi poisipõnn poe lähistel hoolega reklaami, et siin müüb minu emme, tulge ostma! Küllap oleks ostetudki rohkem, kui inimestel oleks olnud rohkem raha ja poes rohkem ihaldusväärset kraami.

Kui poeke oli ostjaid paksult täis, polnud mul hetkekski aega silmi kaalult ega rahalt kõrvale pöörata. Kord tuli naabrinaine mulle ütlema, et kas ka tead, kuidas su väike müügimees tegutseb.

Poiss oli tassinud rosinad kommikühvliga õue ja jagas neid parajasti lahkelt mängukaaslastele. Sama teed kadusid sageli ka koju ostetud barankad ja muu suupärane kraam. 

Valvsad kodanikud poe ees ja sees

Ajal kui need poelood juhtusid, ei olnud igas peres telefoni, muudest infokanalitest rääkimata. Kodanikuvalve toimis aga edukalt.

Kord tormas poeuksest sisse otsustava näoga naisterahvas ja nõudis mandariine. Avaldasin imestust ja kinnitasin, et mul pole neid kes teab mis ajast müügil olnud. 

„Ära püüagi salata, teie maja lähedal prügikasti juures on värsked koored maas!“ käratati mulle.

No kuidas sa teed inimesele selgeks, et defitsiitset kaupa võidi müüa mõnes teises poes või ka linnas.

Suitsuvorsti juhtus vahel vaid suurte pühade eel mõni kang maapoodi tulema, aga rahva iha vaesel ajal midagi paremat lauale saada oli suur. See andis inspiratsiooni ka küla vigurväntadele. 

Üks mees, keda kutsuti Rummu Jüriks ja kelle ristinime paljud ei teadnudki, läks lõunapausi ajal metsakombinaadi tööliste juurde ja hõikas: „Mis te passite, Elvi poodi toodi suitsuvorsti!“

Irvhambal oli muidugi naljakas vaadata, kuidas naised kaupluse poole liduma pistsid, aga mida polnud, seda polnud. Ja muidugi olin mina see, kellel tuli vaat et ladu vorstihimulistele ette näidata. 

Asi oli aga naljast kaugel, kui kord Jõgeva kooperatiivist kontrollid kohale tulid. Mind süüdistati ei vähemas ega rohkemas kui ostja petmises 10 kopikaga. 

Kinnitasin kõva ja kõlava häälega, et pole kedagi petnud, sest numbrid klappisid mul kopika pealt. Vaadati siis saatelehed üle ja – tõsi mis tõsi, saiapäts maksis ikka 22, mitte 12 kopikat, nagu üks kiusakas papi oli kaevanud.

Kaebupunn ise oli oma ettevõtmisest nii põnevil, et ootas koos paari teise uudishimulikuga poe lähistel põõsa taga. Lootis ehk näha, kuidas mind, käed raudus, ära viiakse!

Jõgeva ülemustel ei jäänud kiibitsejad märkamata. Neile öeldi kõva häälega, et peate väga rahul olema, sest teil on väga aus ja oma tööd täpselt tegev müüja.

Lõpp.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?