PIHTIMUS: 56 aastat abielus, palgapäeva joomingute ja vägivalla kiuste

Grete Naaber, ajakiri Tiiu, 3. märts 2021

Urve-Mai Männikult (84) on sugulased-tuttavad elu jooksul palju kordi kaastundlikult pärinud, miks ta küll ometi kannatab. Sedasama on ta ka ise endalt mitu kordu küsinud. Vastus on ikka ja jälle olnud sama: ma ei taha, et mu lapsed kasvavad üles isata. 

Mai ei näe elust räsitud välja. Rõõmsa meelega naise, Pärnu Suleklubi liikme kirjutuslaud on täis luule- ja proosatööde katkeid, saadud ja saatmata kirju. „Suhtlus ja kirjasõbrad on hinge turgutanud ja mind hoidnud. Ka pool sajandit peetud õmblejaamet pakkus naudingut,“ sõnab ta.

Mai abikaasa Sass puhkab juba peaaegu kaks aastat Alevi kalmistul. Tema oligi põhjus, miks lähikondsed naisele kaasa tundsid. Mees oli vägivaldne. „Aga ainult pooleldi,“ leevendab juhtunut muie Mai suul. „Ta jõi peamiselt palgapäevadel, seega tänasin õnne, et raha maksti vaid üks kord kuus.“

Peiu pulmaöö võõra neiukesega

Mai oli 29aastane, kui avastas, et noormees, kellega ta abielluda lootis, petab teda. Sama lugu juhtus sõbrannaga ja koos mindi kuursaali tantsima, et endale uued silmarõõmud leida. 

Nii tutvus Mai Sassiga. Noormees küüditati üheksa-aastaselt vanematega Saaremaalt Siberisse, aga et neid naastes saarele tagasi ei lubatud, jäi pere elama Paikusele.

Mai ei hoolinud sellest, et Sass oli loomult isekas ja tema sõna pidi alati peale jääma. Esimese pisara pillas noorik juba registreerimise päeva hommikul, kui praadis peiule kartuleid ja lõikas peale sardellitükke. Kust pidi ta teadma, et Sassi ema oli pannud poja taldrikule alati terve sardelli ja mees oli harjunud ka klaasitäie lüpsisooja piimaga. „Oled sellise teoga hakkama saanud, et sinuga ma registreerima ei tule!“ teatas peig. 

Sõideti siiski, üks ühes, teine teises taksonurgas. Mai imestas, et kuigi nad pidid registreerimisel olema kahekesi ja pulma polnud kavas, kogunes Sassi sugulasi kokku üle terve Eesti ja ämm oli vaaritanud sööke.

Mai korter oli vaid seitse ruutmeetrit ja ta pidi viimasel minutil sõbrannalt peoruumi paluma. Ka aimas ta edasisi probleeme oma sugulastega, keda polnud ju peolauda kutsutud. Kui ärevil pruut seda peiule kurtis, nähvas too, et niisuguse lolliga ta koos elama ei hakka. Tõusis ja läks ära. 

„Peigmees läks kaduma, pulmaöö oli ilma peiuta,“ möönab Mai. „Hommikul leidsid meessugulased ta Rannapargist, oli mingi neiukese kõrvale leidnud. Eks nad raputasid Sassi läbi, mille peale too sai nii tigedaks, et läks ema juurde. Ema kupatas ta omakorda minu juurde tagasi. Sain selgeks: kerge elu mind ees ei oota.“

Südamepõhjas mõistab Mai, et kaheksa aastat Siberis jättis Sassi hinge oma jälje. „Ta polnud tugeva närvisüsteemiga ega tohtinuks tilkagi viina võtta,“ tõdeb ta. 

Traktoristina, hiljem buldooserijuhina töötanud Sassil oli aga palgapäeval tipsutamise komme. „Minu rahulikkus ja kannatlikkus ajasid teda siis mõnikord vihale ja käsi tõusis löömiseks,“ sõnab Mai. 

Mai vasak põsk on pisut moondunud. Hoop tabas teda lõuga. 

Rohkem Mai viga ei saanud, ta õppis mehe tujutsemisega toime tulema. Lapsi hirmutas isa harva, aga ühel palgapäeval saabus koju räusates ja lubas peksa anda nii naisele kui ka neile. Võttis võtmed ära, keeras ukse lukku ja jättis pere tuppa vangi. Nad elasid tollal kolmandal korrusel.

Mai võttis aga abinõud tarvitusele. Ta vahetas senise pinna esimese korruse korteri vastu, kust sai vajadusel aknast välja ronida. See töötas. 

Mai valvas ka, et kodus pidusid ei peetaks. Palgapäevadel püüdis ta mehega kokkupuutumist üldse vältida. Tegi söögi valmis ja lahkus koos lastega kodust. „Mul oli nii palju abilisi, et pidasime oma pagemisi peaaegu seiklusteks, vahel ajas isegi naerma,“ jutustab Mai. 

Noorusarmastus pakkus lohutust ja tuge

Kuuendal abieluaastal ilmus aga Mai ellu tagasi kunagine peig, kes oli ta maha jätnud. Näinud, kui keeruline oli Mai elu, hakkas mees kompensatsiooniks kunagisele armastusele oma suure pere kõrvalt tuge ja abi pakkuma. „Iga tema telefonikõne, autosõit arsti juurde või sisseoste tegema olid minu jaoks suur lohutus ja valguskiir,“ räägib Mai. „Mul oli, kellega rääkida! Ka mehe pere suhtus minusse hästi.“

Sassi purjusolekut oli aga üha raskem taluda. Kui lapsed suureks kasvasid ja oma teed läksid, vupsas Mai aina tihedamalt aknast välja. „Jalutasin metsas või mere ääres, pildistasin – seda meeldib mulle ka teha. Naasin värske ja puhanuna, mõtlesin läbi järgmise päeva tegemised, pani kirja mõne luuletuse.“ 

Harjuma pidi ka sellega, et Sass iga asja peale nurises. Mai oli tunnustatud õmbleja ja kui ta pensionipõlves enam ateljees ei töötanud, hakkasid kliendid nende kodus käima. Sassile ei meeldinud, et liiga palju naisi käib majas. Kord purjuspäi kippus ta üht klienti käppima. 

Juhtumisi töötas too parteikomitees ja kutsus Sassi enda juurde aru andma. Kui mees hiljem parteilast joomauimasena tänaval kohtas, sülitas ta talle näkku. „Nii kaotasimegi oma uue korteri järjekorra,“ nendib Mai. 

Õmblusmasina juures sahtlis olid peidus kirjutusvahendid ja kui vaim peale tuli, võttis Mai need välja. „Kui Sass uksele ilmus, hakkasin kohe õmblema ja kui ära läks, võtsin jälle pliiatsi välja. Niisugune mäng käis,“ räägib Mai, kuidas õnnestus riiuhimuline abikaasa üle kavaldada.

Mai tõdeb, et pani end teadlikult proovile. „Lahutada ma ei soovinud. Üle kõige tahtsin, et lastel oleks oma, mitte võõrasisa,“ tunnistab ta. „Nägin ju, et mitu korda abiellunute peredesse sigines rohkem kibedust kui õnne – liiga palju oli laiali jagatud tundeid, lastel polnud õieti isa ega ema, nad olid segaduses. Ja ega järgmine mees olekski pruukinud eelmisest parem olla, võib-olla isegi hullem.“

Õnneks oli Sassil ka kaine pool, mis tasandas joobnu lolluseid. „Südamepõhjas tundis temagi midagi,“ on Mai kindel. „Kainena müras ta tütre ja pojaga ning käitus minuga kenasti, oli isegi hooliv. Kord seisis uksel, käes mere äärest metsast korjatud tõrvalillekimp ja ütles: „See on kõikide kordade eest, et ei oleks kobisemist!“.“ 

Mille tõttu Mai aga jäävalt kannatab, oli mehe suitsetamine. Sass tõmbas kolm pakki Bellamori päevas ja naine sai seetõttu astma. 

Sass sai oma suitsetamisest ja joomisest häälepaelte vähi. Vähist päästis operatsioon, aga neerupuudulikkus viis hauda. Mai viibis matuste ajal gripi tõttu haiglas, kuid laskis end ratastooliga surnuaeda viia.

Mai oli Sassiga viiskümmend kuus aastat abielus. Palgapäevade kiuste. 

Ilusaid päevi on Mail samuti palju olnud, eriti laste sünd ja nende kasvamine. Tal on juba neli lapselast ja kolm lapselapselast. Elu tohuvabohus on tal jätkunud tahtmist kirjutada lasteraamatuid ja nüüd on juba igal lapsel ja lapselapsel oma. 

Üks raamat pealkirjaga „Elu ja armastuse kolmnurk“ on aga omaste eest varjul. Raamatu kaanel punetab maasikatest süda rohelistes lehtedes, taustaks on pooleldi põlenud kirjad. „Kui mu noorpõlvearmastus suri, kutsusid ta lapsed mind matusele,“ kergitab Mai saladuselt katet. „Ma ei läinud, aga saatsin luuletuse järelehüüdeks. Mulle öeldi, et matuselised nutsid, kui seda ette loeti.“

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?