Tiina Ilves poeg Aapost: laulukaare all laulmisest ta loobub, ei kipu kambas röökima, aga võib kambale röökimiseks laule teha

Siiri Rebane, ajakiri Tiiu, 3. märts 2021

Aapo Ilves on kirjutanud luuletusi ja näidendeid, sõnu sadadele lauludele ja muidki tekste. 60aastaselt kirjutas ka ta ema Tiina esimese raamatu, mille toimetas, kujundas ja andis välja Aapo. 

Tiina Ilves (74), pensionil lasteaiaõpetaja:

Sünnitusmaja, kus Aapo ilmale tuli, oli Võhandu jõe kaldal ja nüüd on ka meie kodu selle jõe ääres. Aapo on kogu elu Räpinas elanud ega ole mõttessegi võtnud sealt kuhugi kolida. Tark produtsent teab, nagu ütleb Aapo, et Tallinnast Räpinasse on sama tee kui vastupidi – tulevad ise kohale, kui neil on vaja. 

Väiksena oli Aapo väga hea laps. Mingit riidlemist temaga polnud, sest ta tegeles kogu aeg omaette millegi huvitavaga. Võtsin teda vahel tööle, see tähendab lasteaeda kaasa, aga viletsa tervise tõttu oli ta rohkem kodus. 

Kui ta mõnel korral haiglasse sattus, siis tohtrid imestasid, kuidas poiss istub üksi voodis ja mängib oma kahe käega. Ühtegi mänguasja polnud kaasas, ta vaid liigutas sõrmi ja sai niimoodi hakkama! 

Vahel võttis Tiina poja lasteaeda kaasa, aga poiss oli kõige õnnelikum siis, kui tal lasti omaette olla.  (Erakogu)

Aapo puhul piisas sellest, et kasutasin kaugkasvatust telefoni teel. Telefoni võttes vastas ta: „Kunstnik kuuleb.“ Juba nelja-viieaastaselt joonistas ta koomiksivihikuid ja kirjutas jutumullidesse teksti ka. Keegi oli talle öelnud, et ta on juba päris kunstnik ja poiss võttis seda puhta kullana: talle oligi ta identiteet antud! Koomiksivihikud on kolimise käigus kahjuks kaduma läinud.

Luuletusi hakkas Aapo üles kirjutama alles 24aastaselt, aga need olevat juba varem ta peas valmis olnud. Koolis ei tahtnud ta väga kirjutada. Kunstiringist tuli ka pärast paari korda ära, sest seal kästi ainult guašiga maalida, aga joonistada ei lastud üldse. Talle ei meeldi tööd teha ette antud teemal, aja peale ega mitte enda valitud seltskonnas. Sundimist tema ei kannata. 

Aapol on vaid Räpina keskkooli haridus, aga ometi tuleb tal kõik, mida ette võtab, hästi välja. Ta on multitalent. Peale luuletuste on ta kirjutanud näidendeid, artikleid, raamatuid. Kujundanud ja illustreerinud, maalinud ja teinud graafikat. Mänginud väikseid osi filmides. 

Kõige rohkem teatakse teda aga laulusõnade loojana. Ei ole mina ega tema neid laule kokku lugenud, aga neid on sadu. Artiste, kellele ta tekste teeb, on mitukümmend. Minu lemmikud on Tanel Padari hitid „Kuu on päike“ ja „Võta aega“ ning Ott Leplandi esitatud „Süte peal sulanud jää“. Leplandi Eurovisioni lauluvõistluse loo „Kuula“ sõnad on samuti Aapo omad. Teine minu meelest ägedam osa ta loomingust on libretod ja laulutõlked. 

Võõrkeeltest õppis Aapo koolis vene ja saksa keelt, aga soome ja inglise keele sai iseseisvalt selgeks. Üks ta viimaseid suuri töid on Vanemuise muusikali „Nunnad hoos“ laulude tõlge, kusjuures need on seal mustanahaliste slängis. Oma tekste kirjutab ta võru ja setu, aga kõige rohkem eesti kirjakeeles.  

Mitut pilli on Aapo samuti ise õppinud. Stuudios võivat ta neid mängida, aga laval esinema on nõus vaid kitarril. Ta on ka muusik ja helilooja, on teinud koorilauludele nii viisid kui ka sõnad. Neli aastat on ta töötanud lausa professionaalse muusikuna, tema tööraamatus seisab: orkestrant. Tegelikult ta nooti ei tunne. Kooriseadeid tehes vajab ta kõrvale inimest, kes kirjutab üles, mida ta laulab ja mängib. Kord ütles keegi, et Aapo lahendus on muusikateoreetiliselt võimatu. Poeg väitis vastu, et muusikateooriast ei tea tema midagi, aga võib pilli peal ette mängida. Praktikas oli siiski võimalik.

Lapsena laulis Aapo poistekooris ja käis laulmas kohalikel laulupidudel. Nüüd käib laulupidudel puldist lehvitamas, kui esitatakse tema tekstidele loodud laule. Kunagi olid pooled Võru „Uma pido“ laulupeo lugude sõnadest, viisides ja seadetest tema omad, ta pidi aina kummardamas käima. Laulukaare all laulmisest ta loobub, sest on individualist. Ütleb, et ei kipu kambas röökima, aga võib kambale röökimiseks laule teha. Ka mu noorem poeg Tulvo (43) on tihedalt muusikaga seotud, ta on Lõuna-Eestis hinnatud helitehnik ja diskor.

Üks Aapo harrastusi on looduse pildistamine, tal on kohe silma selle jaoks ja fotonäitusi on tal olnud mitmes riigis. Mina ja minu mõlemad pojad armastame väga ka ristsõnu lahendada. 

(Erakogu)

Aapo Ilves (50), laulukirjanik:

Ema sündis ja kasvas üles Narvas, seejärel elas Lelles ja Verioral, kus leidis endale mehe, mu isa. Kui isa sai töökoha Räpinasse, kolisid nad siia. Mina olen kogu elu siin elanud.

Ema töötas 46 aastat lasteaias ja -sõimes kasvataja ja õpetajana. Kui ta mind lasteaeda kaasa võttis, siis olin tema rühma – endast ikka kas nooremate või vanemate laste – juures. Oma lapsele ta rühmas kehtinud nõudmisi ei laiendanud, näiteks ei pidanud ma lõunauinakut tegema, vaid joonistasin sel ajal. 

Õnneks ei võtnud ema tööd ka koju kaasa, ei seganud mind ja sain rahulikult omaette olla. Juba nelja-aastaselt sokutas ta mind täheklotside ja raamatute juurde. Nii et ükskord, kui ta koju tuli, teatasin talle, et oskan lugeda. Koolis ei olnud mul seejärel midagi teha. Ei saa välistada, et olin rohkem lugenud kui mõni õpetaja, iseasi, kuidas sellest aru sain.

Korra või paar aastas käisime Tallinnas kinos ja kunstinäitustel. Mulle andsid need käigud võimsa laksu. 

Emal on praegugi kõik Tallinna näitused ja kunstimuuseumid läbi käidud. Kõige rohkem meeldib talle väike roosa maja Kadriorus, Mikkeli muuseum. 

Ema töötas veel lasteaias, kui tal ilmus jutustus „Augustihambad“ (2006). Kirjutama hakkas ta juba varem. Lasteaias oli sageli vaja lastele luuletusi ja näidendeid, ta siis kirjutas. Mõni lugulaul lasteaia pidude jaoks oli pikem kui kakskümmend salmi. 

Kui Õpetajate Lehes ilmus kuulutus, et Viljandis toimub õpetajate teatrifestival, hakkasid kolleegid peale käima, et ema ka sinna näidendi kirjutaks. Räpina lasteaednikud osalesid sel festivalil aastaid ja olid edukad. Nad said huumoriauhindu ja neid tunnustati hea keelekasutuse eest. 

Raamatute kirjutamise eeletapiks oli ka osalemine Eesti Naise jutuvõistlusel, kust ema sai samuti auhindu ja head tagasisidet. Kord, kui vanaema nägi ta uut juttu Eesti Naises, leidis ta, et tütar peaks ise raamatu kirjutama. Mõte ajas esialgu ema naerma, aga mina soovitasin, et teeme ära. 

Tiinal on ilmunud ka raamatud „Viis viimatist“ (2009) ja „Varesed, need valged“ (2014). Teise raamatu kirjutas ta igavusest, kui pidi murtud hüppeliigese tõttu kipsis olema, arendas selles edasi esimese raamatu tegelasi. Teinegi raamat võeti hästi vastu ja ema kirjutas samade tegelastega kolmanda veel. Ta puudutab ka tõsiseid teemasid, aga kirjutatud on need kõik huumorivõtmes. Ühes arvustuses nimetati teda üheks vähestest Eesti naishumoristidest. Nimetati ka naissoost Mihkel Rauaks, sest mõned ropud sõnad olid sees. 

Nüüd, kui ema pärast 46 aastat tööd lasteaiaõpetajana pensionile otsustas jääda, on ta Räpina pensionäride seltsi esinaine. Tal on ka rohkem aega kirjutada. 

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?