Armas ese | Tubli naise keerulist elukäiku jäi meenutama isetehtud puidust kausike

Kaie Nõlvak, ajakiri Tiiu, 3. märts 2021

Meeli Palujõe (67) kodus on laual põletusmustriga puust kauss, milles ta nööpe hoiab. Vanust on sellel omapärasel anumal umbes 75 aastat. Nagu nii vanade asjade puhul enamasti, käib sellega kaasas mäletamist väärt lugu.

Meeli on alati olnud oma perele oluliste esemete, samuti lugude hoidja ja säilitaja. Kuigi naine on noorem kui see kauss, on eseme sünnilugu ja muudki sellega seotud juhtumised tal meeles nii, nagu oleks ta ise nende juures olnud. Need jutud on kuuldud tema vapralt ja vahvalt emalt Endlalt, kes saatis viimased eluaastad mööda oma noorima tütre, Meeli peres.

„Kui ema esimene mees kohe sõja algul mobiliseeriti, oli peres neli väikest last, kellega ta meheõe Hilja juurde sõjapakku läks. Ema kodu asus suure tee ääres ja seal oli Saksa okupatsiooni ajal ohtlik, sest mees oli Nõukogude armees,“ teab Meeli.

Maja oli rahvast täis, sest peale Hilja ja tema viie lapse elasid seal ka tema ema ja ämm. Hilja mees käis aeg-ajalt metsast kodus ja jäigi metsa peitu, kui Vene väed 1944. aastal uuesti sisse tulid. Majas oli ruumi vähe, aga nelja lapsega Endlale, kes oli pisut nagu armualune, jätkus tööd palju. 

Endla oli noor, terve ja virk, seepärast kippusid kõik teda kamandama. Vahel ta ei teadnudki, kelle käsku kõigepealt kuulata. Suurele perele tuli ju süüa teha, aga vesi ega puud ei tulnud ise tuppa. Kui Endla palus kord Hilja mehel vett tuua, asus ema kohe oma poega kaitsma – see polevat meestetöö!

Endla sõtta läinud mees jäi segastel asjaoludel kadunuks ja naine elas oma lastega pärast sõda veel mõnda aega samas majas.

Elu oli keeruline, aga tähtpäevi tähistada ja vastastikku kinke teha taheti ju ikka. Ja kuigi veetoomine polnud meestetöö, passis puutöö leidlikele naistele küll. Seepärast ongi Meeli kodus nüüd puust kauss, mille ülaservas aastaarv 1946. Selle anuma raius puutükist peitliga välja Hilja ja kinkis Endlale jõuluks.

„Ema rääkis, et ka tema proovis seal puutööd ja nad tegid karbikesi-kausikesi ka vineerist. Tal olid üldse igasugusele käsitööle lahtised käed. Ja leidlik ja sõnakas oli ta ka,“ kinnitab Meeli.

Kausike, mis on puutükist peitliga välja raiutud. (Aldo Luud)

Ta räägib loo, kuidas sellesse tallu taheti majutada Vene sõjaväelasi, kuigi maja oli rahvast pilgeni täis. Kui oli teada, et asjamehed tulevad võimalikku elamispinda vaatama, oli ema andnud majas elanud üheksale lapsele loa, et nüüd võite kisada ja mürada nii palju, kui aga jaksate. Võimuesindajail piisanud vaid ühest pilgust sellesse möllu, et korter elamiskõlbmatuks kuulutada.

„Naabrid olla uurinud, miks meile kedagi ei pandudki, aga ema laiutanud käsi ja vastanud, et ei tea jah, miks, me küll väga tahtsime,“ muigab Meeli.

Ema abiellus 1948. aastal uuesti. Küllap oli just naise töökus ja tragidus üks põhjusi, miks Meeli ja tema venna isa nelja lapsega naise endale elukaaslaseks valis.

„See puust kausike on üks paljudest asjadest, mis mulle ema ja tema keerulist saatust meenutab. Kutsun ennastki aeg-ajalt korrale, kui hädaldama kipun, ja tuletan endale meelde, kuidas ema paksust ja vedelast alati vapralt läbi läks,“ tunnistab Meeli.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?