KOLUMN | Reet Linna: millal tuleb elupäästev kõne?

Reet Linna, ajakiri Tiiu, 3. märts 2021

Ootan ühte telefonikõnet. Ma olen mures. 

Naabriproua, kes on minust mõni aasta vanem, rõõmustas juba jaanuari keskel. „Tead, mulle helistati! Saan nädala pärast kätte!“

Ta oli siiralt õnnelik seal teispool telefoni. 

Vanaproua entusiasm lõi vankuma mõne päeva pärast, kui Eestile lubatud vaktsiiniports korraga kokku kuivas. Sai veel nädala oodata, aga praeguseks on temaga kõik korras.

Aga mis saab minust? 

Kui vaktsineerimisest rääkima hakati, teadsin esimesest hetkest peale, et soovin seda. Oleksin kohe valmis, kui võimalus avaneb. Eluisu on nii suur ja oi kui palju tahaksin veel näha ja teha!

Gripi kaitseks olen oma sutsaka ju igal aastal saanud. Pole selles midagi hirmsat, süstekoht on natuke valus ja pakitseb, aga ei midagi muud. Arstist sõbranna kinnitas ka, et gripi vastu vaktsineeritud nii kergelt koroonasse ei haigestu. Mine sa tea, kas see tõsi on, aga tahan ju seda uskuda!

Pealgi kuulun põlvkonda, kes on juba lapsest peale kõikvõimalikke pookimisi saanud. Kõige hullem viirus oli tollal poliomüeliit ehk lastehalvatus. Mäletan, kuidas 1950ndatel paljud lapsed sellesse nakatusid. Ratastooli jäämine oli häbiasi, neid inimesi hoiti rahva eest varjul Haapsalu kliinikus. 

Hea, et teadlased töötasid välja võluvaktsiini, mis aitas. Ja üllatuseks oli Eesti esimene liiduvabariik, kes 1958. aasta jooksul terve oma elanikkonna vaktsineeris. Keegi ei nurisenud ega punninud vastu, et miks just mina! Samas ega võimalikest komplikatsioonidest polnud tollal ka juttugi.

Nüüd räägitakse neist palju ja see teeb veidike rahutuks. Ega ometi minu organismis midagi ole, mis sellele vaktsiinile ei meeldi? 

Hoolimata väikesest ärevast noodist olen valmis nagu enamik üle 65aastaseid Eesti elanikke. 25–49aastaste seas huvi nii suur ei ole – kes on passiivne ja kelle vastuväide on, et nendele see viirus külge ei hakka. Kuidas nad nii kindlad on? Õnneks enamik minu pere noori on veendunud, et tuleb vaktsineerida. 

Ükskõiksus ega vastupunnimine viiruse peatamisele kaasa ei aita. Muidugi elame demokraatlikus riigis ja igaüks otsustab enda eest, ent see põrguline koroona on tulnud, et jääda. Olukorrast eluga välja tulemiseks peaks end vaktsineerima 90% meist, alles siis saame tõvest jagu, nagu ütlevad teadlased.

Kui iseenda juurde tagasi tulla, siis olen kodus passimisest tüdinenud. Mu füüsis pole parimas vormis ja vaimne tervis kannatab. 

Sest ma ei saa aru, millal see jama ükskord läbi saab. Kus nimekirjas mina siis lõpuks olen ja millal minu päev tuleb? Kas perearst annab sellest mulle teada või keegi kusagilt mujalt? Äkki nad arvestavad sellega, et olen meie telemaastiku kõige eakam eetris töötav saatejuht? 

Kas meie riik ja tervishoiusüsteem ikka saavad selle kõigega hakkama ja suudavad oma rahvast aidata? On küll välja kuulutatud, et vaktsiin on tagatud igale eurooplasele, aga pole ju! Rikkad riigid ostavad elupäästja meie nina alt kallima hinnaga ära ja meie imegu käppa!

Õudusega mõtlen, mis saab neist vaesematest riikidest. Pole neil seal niigi süüa-juua, rahast rääkimata. Kes nende eest hoolt kannab?

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?