Margus Tabor tegi oma vanaemast „Mamma lugudega“ kuulsaima hiidlase

Siiri Rebane, ajakiri Tiiu, 3. märts 2021

Näitleja Margus Tabor (58) on üles kasvanud Hiiumaal Suuremõisas oma vanaema Elfriede Kingsepa ehk Ella seltsis. Nüüd, paarkümmend aastat pärast Ella surma, tunneb terve Eesti teda kui Mammat. 

Marguse jutustatud ja kuulsaks mängitud hiiukeelsed „Mamma lood“ on päriselust, peategelaseks päriselt elanud Mamma – näitleja vanaema.

Margus on ema poolt mitmendat põlve hiidlane, aga isast ja tema juurtest ei tea ta midagi, sest ema keeldus sellest rääkimast ja viiski saladuse endaga hauda kaasa. 

Kui Margus 1962. aastal sündis, polnud ta kooliõpetajast ema Elvi Kingsepp abielus. Sel ajal võis väikses maakohas vallaslapse saamine olla häbiasi. Elvi, paar aastat üle kahekümne, tegi elus kannapöörde – värvis oma heledad juuksed mustaks ja põgenes Hiiumaalt nii kaugele kui sai, Kohtla-Järvele. Alla aastase poja jättis ta oma ema hoolde. Kohtla-Järvel leidis Elvi endale mehe, Gunnari. Nad said korteri Sillamäele. Elvi jätkas seal õpetajatööd ning varsti sündisid lapsed Andres ja Tiina.

Gunnar lapsendas Marguse ja tema järgi sai poiss endale uue perekonnanime – Tabor. Varem oli ta ema neiupõlvenime järgi Kingsepp. 

Kui uus elu sisse seatud, oli Elvi valmis ka esimese poja oma perre tooma. Margus prooviski veidi Sillamäe elu, aga Hiiumaal Mamma juures meeldis talle rohkem – seal tundis ta ennast kodus. Mammagi oli tütrele öelnud: „Margus jääb siia!“ 

Vasakul Mamma ja paremal Marguse ema Elvi.

Kuna õpetajatel on suved vabad, veetis Elvi puhkusekuud koos teiste lastega Hiiumaal. Seega päris emata Margus ei kasvanud, kontakt ülejäänud perekonnaga oli tal olemas.

Elvi sündis 1939. aastal Suuremõisas, täpsemalt Jeerikul. 1940. aastal, enne riigikorra muutumist, oli Elvi isa Oskar teinud mingi maadevahetuse, nii et pere kolis umbes kolme kilomeetri kaugusele Soonlepa karjamõisa mõisavalitseja majja. Seal veetis Elvi oma varase lapsepõlve. 

Et pääseda sõtta minekust, põgenes Oskar kodunt ja tema naine Elfriede jäi kolme tütrega üksi. Kui lapsed hakkasid koolis käima, kolis Elfriede Suuremõisa keskusesse, et laste koolitee oleks lühem. Mamma ja tüdrukute koduks sai mõisa seppade maja, mis oli hiljem ka Marguse kodu. See oli kahe pere maja, teises otsas elasid Möku Minde ja Kopa Eti, hiljem Kuli Leene.

1990. aastate maareformi käigus tagastati Mammale maa Soonlepal, aga sellest majast, kus ta kunagi elas, on alles ainult alusmüürid. „See oli nagu muinasjutt, et meil on midagi tagasi saada,“ ütleb Margus. „Esialgu polnud mul selle kohaga sidet, aga nüüd on küll.“

Maja, kus Margus Mammaga elas, tagastati Rootsis elanud proua Evale. Ta lubas Mammal ja Kuli Leenel surmani oma kodus elada. „Kui Mamma 1997. aasta juunis suri, siis kolisime kiiresti välja,“ meenutab Margus. 35aastane mees tundis siis, et on kaotanud oma kodu, kuigi oli juba aastaid mandril õppinud ja töötanud. 

Samal sügisel käis Margus koos ema ja tädiga sealt asju viimas. Nad tegid naabrite juures enda õuntest mahla. „Majaomanik Eva ütles, et me võime võtta sealt nii palju õunu, kui tahame. Nagu oleks need tema istutatud,“ muigab Margus. „Kütsin ahju kuumaks, toetasin selja vastu ahju. See oli mu viimane õhtu kodus.“

Margus arvab, et just emalt ja Mammalt on ta oma näitlejageenid saanud – mõlemas oli see alge olemas. Lapselapse meelest tegi Mamma teatrit, kui tahtis mingit eesmärki saavutada või teistes emotsioone esile kutsuda. Külamuttide ümber sõrme keeramisega sai ta osavalt hakkama. Kui Margus 1980. aastal lavakooli astumise järel Lisl Lindau juubelile sattus, mõtles ta seda seltskonda vaadates, et kui Mamma oleks teises keskkonnas elanud ja haridust saanud, siis oleks võinud tedagi näha seal näitlejate seas. 

Ema Elvi kolis pärast pensionile jäämist tagasi Hiiumaale. Seal hakkas ta korraldama näitemänge ja looma vemmalvärsse. Ema ütles, et lõpuks ometi saab ta teha seda, mida tahab.

Et Margusel on esinejaannet, märkas juba ta õpetaja Ülle Juhe Suuremõisa 8klassilises koolis. Ta saatis poisi deklamaatorite konkursile. Margus võitis selle ja sai edasi järgmisse vooru Tallinnas. 

Juba kooli ajal tegi Margus näitemängu – tõmbas suvel kuuri ukse ette teki, mis asendas eesriiet, ja pani lastega kokku kirju kava. Häda oli ainult publikuga, keda eriti polnud. Kui Margus nüüd „Mamma lugusid“ esitab, pole publikust puudust.

Margus koos ema ja Mammaga, alustamas sõnnikuvedu oktoobrirevolutsiooni 68. aastapäeval. Tüüpiline pilt Margusest, kes vaatab pealt, kuidas töö käib.

Vanaisa Oskar jättis naise lastega üksi

Genealoog Raivo Maine uuris Tiiu palvel Margus Tabori juuri kahe sajandi tagusest ajast saati. Näitleja ema vanim meesliin viib Käina kihelkonna Putkaste mõisapiirkonna Nõmmekülla, kus 1863. aastal sündis Juhan Kingsepp. Teist põlve taluperemees Juhan abiellus Käina kihelkonnast Kaigutsi külast pärit Liisu Pahkiga. Nad elasid Nõmmekülas. 

Sel paaril sündis palju lapsi, kellest üks oli Marguse vaarisa Jaan Kingsepp. Tema oli  Marguse sündideski veel elus. Jaani ja tema naise Maria üks lastest oli Oskar Kingsepp, Marguse vanaisa. Ta astus 1936. aastal abiellu Pühalepa kihelkonna Hilleste külas sündinud Elfriede Apriga, Mammaga.

Margus tõdeb, et vanaisapoolset suguvõsa teab ta vähe, Oskariga kohtus ta vaid korra.

Elfriedel ja Oskaril sündis kolm tütart – Mai (1937), Elvi (1939–2015) ja Eha (1941–1946). Margus ei teagi, kuidas kõik täpselt oli, aga Oskar ei tahtnud sõtta minna ja pages kodunt ära. Natuke aega oli ta metsavend, siis hoopis Haapsalus miilits, siis oli vist kusagil peidus ja teda aeti taga. „Pärast sõda veeti Mammat vallamajja ja nõuti, kus ta Oskarit peidab,“ jutustab lapselaps. „Kuidas asi tegelikult oli, ma ei tea – selle põlvkonna inimesed ei rääkinud. Mamma ütles vaid, et see oli hull aeg ja lõpetas jutu. Üks sahkermahker-mees Oskar ilmselt oli.“  

Kolm õde 1968. aasta juunis. Vasakult Ene, Elvi (Marguse ema) ja Mai.

Nii pidigi Mamma üksinda lastega hakkama saama. Marguse ja ta vanaisa Oskari ainus kohtumine toimus siis, kui Margus ei käinud veel kooliski. Vanaisa oli kaks päeva Mammal külas. „Sõi ja jõi seal. Kui söögid-joogid otsa said, ütles Mamma, et hakaku nüüd minema. Mina õppisin siis uue sõna – vanaisa. Kogu aeg karjusin: vanaisa, vanaisa!“

Oskar oli kohale sõitnud mingi autoloksuga. Kui Mamma teda saatma läks, kuulis ta kapoti alt krabinat ja tuli välja, et seal oli kassipoeg. Mamma ütles: „Sa oled kaks päeva söönud ja joonud, kass kapoti all!“ Ta tegi kiire rehkenduse: „Kass jääb, sina lähed.“ 

„Meile jäi emane kass, kes hakkas aina uusi emaseid kasse sünnitama,“ tõdeb lapselaps. Oskaril oli selleks ajaks Kohilas juba uus pere, aga lahutatud nad vist Mammaga polnud.

Kolm Johannes Aprit ja igatsetud vaarema

Raivo Maine uurimuse kohaselt viib vanaema Elfriede esivanemate meesliin Pühalepa kihelkonna Partsi mõisapiirkonda, kus sulase pojana sündis 1862. aastal Priido Apri. Tema isast sai taluperemees. Hiljem päris talu Priido, kes abiellus karjusetütre Marie Sängiga. Priido ja Marie perre sündis vaid üks laps – Johannes Apri, tulevane Mamma isa. Marie suri kaksteist päeva pärast poja sünnitamist nurgavoodis, Priido suri 1901. aastal tiisikusse. Nii jäi Johannes 13–14aastaselt orvuks. 

Marie vend Andrus ja Priido õde Leena said 1899. aastal vallaslapse, kes sai samuti nimeks Johannes Apri. Suguvõsas oli kolmaski Johannes Apri – 1900. aastal sündinud Priido lelle pojapoeg.

Mamma isa Johannes Apri abiellus 1912. aastal Pühalepa kihelkonnas sündinud Leena Maroga. Leena isal Peet Marol oli vähemalt viis õde-venda, aga neli neist surid 1869. aastal kahe ja poole nädala jooksul sarlakitesse, üks pere lastest oli surnud juba varem paariaastasena.

Johannese ja Leena perre sündis kaks last: Marguse vanaema Elfriede ja poeg Arnold Johannes, kes suri 37aastaselt kopsuhaigusesse. Vaarisa Johannese täpne surmadaatum pole teada, kirikuraamatus seisab halvasti loetav märge „kadunud .... Venemaal“ ning +1920. Margus teab, et vanaema ema kutsuti Leeniks ja tal oli hiljem uus mees. Maine andmeil sündis Leenal 1925. aastal vallaslaps, kes elas vaid nädala.

Leeni ja Johannes elasid Hillestes, Suuremõisast mõne kilomeetri kaugusel. Seal sündis ka Mamma. Marguski käis seal koos Mammaga, isegi siis, kui majas enam kedagi ei elanud – heina tegemas ja kreeke korjamas. Leeni oli surnud mõni aasta enne Marguse sündi. „Mul oli lapsena väga kahju, et meil eluaastad ei kattunud. Olin tädipoeg Vahuri peale kade, et tema oli Leenit näinud. Mulle näis, et kui Mamma on nii hea, siis pidi kindlasti ta ema ka vähemalt sama hea olema,“ jutustab Margus. „Mul oli Pühalepa surnuaias tõsine kavatsus sealt kaks inimest üles tõsta, kui ülestõusmine peaks võimalikuks osutuma – vanavanaema Leeni ja naabrinaine Passi Madli. Teised surnud võisid jääda sinna, kus nad on.“

Tee Hillestele viis kirikust mööda. Kui Mamma veel oma lastega Hillestel käis, pidi Mamma noorim tütar Ene kirikust möödudes ütlema: „Kirik on püha koht.“ See komme on nüüd ka Marguse perel.

Mamma ja Margus, kes lõpetas Suuremõisa 8klassilise kooli.

Mamma hoolitseb Marguse eest pärast surmagi

Mamma ja Margus elasid kahekesi päevast päeva koos, aga vanaema ei rääkinud lapselapsele väga palju oma minevikust. Näiteks sai Margus alles vähem kui aasta eest teada, et Mamma esimene tütar Helgi (1933–1935) ei olnud Oskari laps. Seda, et Mammal oli kunagi tütar Helgi, Margus siiski teadis. Helgi isa kohta kirikuraamatuis andmeid pole.

Kolmest Mamma tütrest, kelle isaks oli Oskar, on praegu elus vaid vanim – Mai. Tema sattus Marguse sõnul saarlasest pootsmani õnge ja elab nüüd Saaremaal. Mai olevat Mamma tütardest välimuselt kõige sarnasem oma emaga. 

Mamma noorim tütar on 1946. aastal sündinud Ene, kelle isa nimi oli Elmar. Tema on olnud Marguse lemmiktädi. Mai tundus poisile kohutavalt vana – kui Margus oli viiene, oli Mai juba 30, Ene aga 21. „Ene on praeguseni vembutaja, siiamaani teeme teineteisele vempusid,“ ütleb Margus. 

Mamma oli Putkaste sovhoosis lüpsja. „Elasin koos üksiku vanainimesega, kelle pension oli 44,80 rubla. Midagi meil polnud, aga näljas me ka polnud, Mamma pidas loomi,“ räägib Margus. „Meie kooselu kohta ütles ta, et üks on vanadusest väeti ja teine noorusest nõder. Käis üks lõputu palumine, et keegi külast midagi abistaks, näiteks et traktorist ajaks vaod sisse. Mees oli majas puudu. Ikka ütles Mamma mulle, et mine too Anna käest mune ja laena seda või teist,“ räägib Margus.

Aga kitsikusest hoolimata kasvatas Mamma lapselapse üles ja armastas teda jäägitult. „Kui saime maid tagasi, siis ütles Mamma, et kui ta ära sureb, tuleb maa jagada neljaks – kolmele tütrele ja Margusele. Testamenti polnud, aga ema ja tädid aktsepteerisid seda ja minul on oma osa käes,“ ütleb Margus. „Olin väga Mamma laps.“ 

Ka praegu, 23 aastat pärast surma, peab Mamma Margust üleval – lapselaps teenib raha Mamma lugusid jutustades. „Mamma ütles ikka: „Meie Margus ei saa ise!”, ja tegi kõik mu eest ära. See ongi osutunud tõeks – lõpuks ehitab surnud Mamma mulle veel maja ka,“ muigab Margus.

Ninnu-nännutamine polnud siiski vanaema stiil. „Mamma võis väga ebapedagoogiliselt tuurid üles võtta. Tänapäeval pandaks selline inimene vangi, kes lastega nii käitub. Ta ütles hirmsaid asju,“ tunnistab lapselaps. „Aga tal oli selge piir, mis on lubatud, mis mitte. Ei olnud nii, et: Margus, me peame nüüd sellest rääkima. Kiirendatud korras tehti asjad selgeks! Ma sain ta karmide sõnade läbi aru, kui midagi oli väga valesti.“

Mamma andis edasi elu põhialused, mis lapselapselegi sobivad. Üks elutarkus, mille poiss vanaemalt sai, oli see, et kõik, mis sa räägid, ei pruugigi teist huvitada. „Mamma ütles mõne mu jutu peale: „Margus, ära räägi mulle sellest, see ei huvita mind!“. Siis tundsin ennast puudutatuna, aga hiljem olen sellest aru saanud,“ selgitab Margus. 

Kui Mamma vahel poisilt küsis, miks ta midagi tegi ja Margus vastas: „Sa pole mulle öelnud, et nii ei tehta!“, vastas Mamma: „Ma ei pea sulle ütlema, sa pead seda mu silmavaatest aru saama!“

Õpetajast ema ja tundmatu isa

„Mu 1939. aastal sündinud ema armastas öelda, et ta on Pätsu-aegne naine. Noore tüdrukuna oli ta Ühtri kooli direktor, aga kui mina sündisin, töötas ta Lauka koolis,“ räägib Margus. 

Elvi oli Sillamäel algklasside õpetaja kuni pensionieani. Elu lõpu veetis ta Hiiumaal. „Ema ostis endale Suuremõisasse korteri, sest kodu meil seal enam polnud. Mina kasvasin üles Hiiumaal, õde ja vend Sillamäel, aga mina läksin Tallinna ja nemad kolisid Hiiumaale. Mõlemal on seal korter, aga tööl käib Tiina Rootsis ja Andres Tallinnas.“

Margus (paremal) koos oma poolõde Tiina ja poolvend Andresega 1969. aasta mais.

Isa kohta teab Margus vaid nime – Ants Teder, sündinud umbes 1937. aastal. Nad kohtusid Elviga Tartus, kui Elvi õppis pedagoogilises seminaris. Pole teada, kas Ants just Tartust pärit oli. 

Nii vähese info põhjal ei saanud ka Raivo Maine jälile, kellega on tegemist ja kes olid ta esivanemad. Maine sõnul on tegemist üsna levinud nimekombinatsiooniga, Eestis kannab Tedre nime 624 meest.

Margus küll püüdis ema käest paar korda isa kohta küsida, aga ema ei rääkinud sellest midagi – ta oli mehe justkui oma elust maha kriipsutanud. „Soov isa üles leida on mul mööda läinud. Noorena pelutas mind võimalus, et kui satun õige inimese otsa, võib ta öelda: „Vabandage, te olete eksinud.“ Nüüd olen mõelnud, et kui tema pole minu vastu huvi tundnud, siis mida minagi temaga teen,“ ütleb Margus.

Margus mäletab kunagi ammu kellegi pillatud lauset, et Antsu ema oli öelnud: „Tooge see poiss meile, küll me ta üles kasvatame.“ Seega pidid Antsu vanemad oma lapselapsest teadma. Kahjuks jäi neil laps nägemata.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?