Gerd ja Imbi Kanter: kõik algusest peale temasse uskunud, aga tahtmine oli tal suur

Siiri Rebane, 3. jaanuar 2021

Kettaheite olümpiavõitja (2008) ja maailmameistri (2007) Gerd Kanteri ema Imbi ei imesta, et poeg hakkas lapsena sporti tegema. Imbi ja abikaasa Jaan on ka spordihuvilised, tuttavakski said võistlustel. 

Imbi Kanter (69), pensionär

Nime Gerd sai poeg oma isa Jaani ettepanekul tollase maailma parima jalgpalluri, sakslase Gerd Mülleri järgi. 

Gerdi oli lihtne kasvatada. Ta oli mõistlik laps – nii mõistlik, et julgesin ta kuueaastasena jätta seitsmekuust õde Ketlinit valvama.

Algul elasime Lasnamäel. Veel kuueaastasena ei julgenud Gerd seal üksinda õue minna. Õnneks oli kõrvalmajas spordikool ja esimesse klassi minnes läks poiss sinna kergejõustikutrenni. Teise klassi läks ta juba Vana-Vigalas. Jaan tahtis sünnikanti tagasi ja olime ikka tahtnud oma maja. Selleks ajaks oli sündinud ka tütar Ketlin ja Lasnamäe kahetoaline neljale inimesele liiga väikeseks jäänud. 

Maal sai poiss füüsilist koormust tööd tehes, aga käis trennis ka, niipalju kui seal selleks võimalusi oli. Vigala poistel on kombeks maadlust proovida, aga see on ala, kus kaotaja pannakse ikka väga konkreetselt selili. Gerd tuli trennist nutuga – see oli ebameeldiv ega sobinud talle. 

Veidi sai Gerd mängida oma suurt kirge korvpalli. Ta kirjanditest on näha, et juba lapsena olid tal suured ambitsioonid, ju on see ta loomuses. Kui unistas korvpallist, siis ikka NBAst! Aga treener läks ära Soome, kossupoisid jäid omapäi ja seljatagune kadus. 

Enne 9. klassi läks Gerd Tallinna Spordiinternaatkooli korvpalliosakonna katsetele, aga teda ei võetud vastu. Kui mõtlen sellele, millise rõõmuga ta praegu kossutrenni teeb, siis oleks temast võinud saada hea korvpallur. Ent – ole sa Eestis kui tahes hea korvpallur, olümpiavõitjaks ikka ei saa!

Jaan on ketast heitnud, tasapisi hakkas ta poegagi sinna poole suunama. Gerd loopis ketast lauda kõrval heinamaal ning see lendas paremale ja vasakule. Kulus aega, et seda kõrge heina seest üles otsida. Poiss oli 10. klassis, kui isa viis ta maakondlikele võistlustele. Saadud kolmas koht oli ta esimene kordaminek kettaheites. 

Gerd hakkas isa juhendamisel rohkem harjutama. Isa valas heinamaa äärde kettaringi ja hoolitses, et hein oleks 75 meetri ulatuses niidetud.

Kui Gerd ja Jaan seal lauda kõrval toimetasid, mõtlesin, et see on loogiline, kui spordihuviliste vanemate laps sporti teeb. Ei oleks ma küll osanud uneski näha, et mu poeg ennast kunagi olümpiavõitjaks heidab!

Kõigil sportlastel on ka mõõnad, alati ei saa olla esimene. Üks kõige hullemaid oli Gerdil 2004. aasta Ateena olümpiamängudel, kui ta ei saanud finaaligi. Selle järel põdes ta nii, et pilt oli, aga häält polnud. Kaotuste korral on talle toeks olnud nii abikaasa Liina kui ka meie Jaaniga. Ja tal on endal ka selline iseloom, et käega ei löö. 

Olime perega 2005. aastal Helsingis kohal ja staadion eestlasi täis, kui tuli esimene tiitlivõistluste medal – MMi hõbe. Ega ju kõik algusest peale temasse uskunud, aga tahtmine oli tal suur ja ta ise uskus. Ta tõestas, et on kettaheitja.

Ka pärast tippspordist loobumist püüab Gerd olulistes asjades kaasa rääkida, olles nii Eesti kui ka Euroopa Olümpiakomitee sportlaskomisjoni juht ja klubi Nord spordidirektor. 

Oma pojale oli Gerd varem nagu telekaissi. Nüüd käib ta kettaheitmise asemel paar korda nädalas korvpallitrennis ja tahab rohkem perega koos olla.

Üks tähtis asi Gerdile on, kuidas lapsi spordi juurde saada. Varem said lapsed palju füüsilist koormust õues mängides, nüüd hoovisporti enam pole. Ei taha ka Gerdi poeg Kristjan üksinda väljas olla – selleks oleks vaja mängukaaslasi ja turvalist keskkonda. Poeg naerab, et hea küll, toob lapse maale meie juurde, aga jõe äärde puude otsa ronima lasta ikka ei julge. Sealgi oma ohud – puugid!  

Jaan lapsi ei hellitanud, nõudis tööd ja korda. Teinekord piisas isa pilgust, et lastel oleks asi selge. Gerd on oma pojaga palju leebem. Ta arvab, et laps võiks saada proovida erinevaid alasid – spetsialiseeruma ei pea liiga vara, peamine, et tekiks harjumus. Selline oli Gerdi endagi areng. Liiga varane võistlemine, kui oskusi pole veel parajalt, võib mõjuda nii, et laps ei taha selle alaga enam tegeleda.  

Gerd on nime saanud kuulsa jalgpalluri, poeg aga olümpiavõitjast maadleja Kristjan Palusalu järgi. Eesti aasta parima sportlase autasu kannab ka Palusalu järgi Kristjani nime. Gerdi on aasta meessportlaseks valitud kolm korda, niisiis on tal kodus neli Kristjanit.

„Kristjanile meeldib vanaema Imbi juurde tulla,“ ütleb Gerd. „Ta teab, et vanaema toob kingitusi ja hellitab.“ (Erakogu)

Gerd Kanter (41), olümpiavõitjast kettaheitja

Mu vanemad töötasid 1970. aastatel Tallinna Elamuehituskombinaadis. Nad ei tundnud teineteist, kuigi töötasid samas asutuses ja elasid samas majas. Tutvusid alles 1979. aastal kombinaatidevahelisel võistlusel Vilniuses. Isa mängis korvpalli, ema jooksis 100 ja 200 meetrit. 

Sestsaati on nad koos, kuigi vahepeal küll vaidlevad kõvasti. On ju selge, et selles vanuses keegi enam ei muutu ja pole mõtet energiat kulutada, aga tundub, et asi on põhimõtteline. Sõnelused on sellised, mis lasevad neil ikka kokku jääda. 

Arvan, et see vähene empaatia, mis mul on, on emalt. Ema oli peres pehmem pool. Isa oli nõudlik, kui miski ei tulnud välja, siis kandis ta su üsna kiiresti maha. Kui läksin Tallinna korvpallikatsetele, ütles isa: kas teete nalja või? 

Ema oli see, kes isa nõudlikkust leevendas ja lohutas, kui miski välja ei tulnud. Tema julgustas proovima ja suurelt unistama. Kui mõlemad vanemad oleksid mu unistused maha teinud, siis võib-olla oleksin loobunud suurte eesmärkide poole püüdlemast. 

Hoidsime emaga kokku, meil olid ka omad saladused isa ees. Ainus, mis emale ei meeldinud, oli see, kui me õega kaklesime. Pidin teda valvama, ta eest hoolitsema, kui me Vana-Vigalasse kolisime. 

Ema on sündinud Jõhvi linnas ja hariduse järgi on ta sekretär, aga Vigalas sai temast lasteaiakasvataja. Ketlin käis lasteaias ema rühmas. Eks maaelu pani linnanaise ka kartuleid ja aedvilja kasvatama, meil olid loomadki. 

Minu sportlikku arengut silmas pidades oli maal üles kasvamine hea. Sealne elamine ja majaehitus hoidsid mind rakkes, see on aidanud ka spordis läbi lüüa.

Mulle meeldis, kui mu võistluste ajal olid ema ja isa tribüünil. Kui selleks juba võimalusi oli, siis alati pakkusin neile, et korraldan sõidu ise. Ema on rohkem käinud, isa on tulnud ära rääkida. Enne Londoni 2012. aasta olümpiamänge veensin isa terve suve, et ta tuleks … ja siis sain kahel katsel kvalifikatsioonis nulli. 

Teadsin, et kui ema kodus televiisorist mu võistlust vaataks ja kahel esimesel katsel nulli saaksin, siis rohkem ta närvid vastu ei peaks. Ta läheks televiisori juurest ära ja kuulaks esikust, mida isa ütleb. Londonis ei saanud ema tribüünilt kuhugi ära minna.

Enne kolmandat katset mõtlesin, et nüüd nad siis on mõlemad seal teises reas, kuidas ma siis ära ei tee! Vanemate kohalolek aitas mul ennast mobiliseerida, sain pronksi.

Ketlin töötab Hiltoni hotellis, lapsi tal veel pole. Nii on Kristjan mu vanemate ainus lapselaps. Vanaema roll tuleb emal hästi välja. Kui meil Liinaga miski ei õnnestu, näiteks selgeks teha, et riideid ei loobita laiali, siis nädala ajaga maal saab jälle joone peale. Vanavanematel on rutiinide juurutamine vahel lihtsam kui vanematel. 

Sestpeale, kui ema jäi pensionile, on tal Kristjani jaoks veel rohkem aega. Kuna Kristjan on üksik laps, siis peab ta mängukaaslase rolli endale võtma – nad sõidavad rattaga, mängivad palli. Üks traditsioon on neil käia koos Pardirallil. Sügisel läheb Kristjan kooli ja vanaema juba valmistab teda selleks ette – nad loevad koos ja täidavad töövihikut.

Vana emaga fotot veel pole, Siiri peab läbirääkimisi. Kui seda ei tule, siis on valida 3 pildi vahelt, kus Gerd on üksi

 https://elvis-ol.egrupp.ee/elvis-picker/?asset_id=FqBPekMtKXkBdUsHY-FOFy

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?