Rein Rannapi juurtelugu: erilist rolli mängib kasvamisloos vanaema Milja

Siiri Rebane, 3. jaanuar 2021

Kuigi pianist ja helilooja Rein Rannap (67) on sündinud aastal, kui Stalin suri ja Eesti vabariigi asemel oli ENSV, tunneb muusik praegu, et tegelikult kasvas ta üles peaaegu nagu esimese vabariigi ajal.

Selle tunde lõi paljuski asjaolu, et Reinu vanavanemate kodus oli Eesti aeg veel alles – nii sisustuses kui ka lugemisvaras ja juttudes selle ümber. „Isegi oma esimese ülikonna sain eestiaegsest riidest,“ naerab Rein. 

Helilooja emapoolne vanaema Milja kogus raamatuid, eestiaegsete ja vanemate ajakirjade aastakäike, postkaarte, marke. Ta vahendas kunsti – aitas akvarellist Enno Lehisel pilte müüa. „Vanavanemate korteri seinu katsid raamaturiiulid, nende vahele olid kiilutud kümned Lehise akvarellid. Aga kõige kõrgemale riiulile, teiste raamatute taha, oli peidetud fotoalbum Tallinna põlemise ja selle järgsete varemete piltidega, mida vaid harva välja võeti ja mulle näidati,“ jutustab Rein. 

„Postkaardid avaldasid mulle ehk kõige jäävamat mõju – seal oli albumite viisi maalide reprosid. Põhilise osa vanaema sadadest postkaardialbumitest moodustasid Eesti linnade vaated. Nende kõrvale käis ta ise pildistamas linnade toonast hetke samast vaatenurgast,“ kirjeldab lapselaps. „Ja siis olid veel pehmetes sametkaantes õnnitluskaartide albumid – lilled, inglid –, kui ilus ja armas! Osa oli ikka väga erilisi – naistenägudel ehtsad juuksed ja muud sellist. Arvestades postkaartide valikut poes, oli see haruldane fantaasiamaailm.“

Reinu lapsepõlvemälestustes domineerib vanavanemate korter, mis varjutab oma värvilisuse ja soojusega kõik muu. Oma vanemate elupaika pealinna ühiskorteris näeb mees seevastu vaimusilmas jahedana ning hallides toonides. 

Reinu emapoolsed vanavanemad Valdur ja Milja elasid kahekorruselises puumajas, mis jäi 1944. aastal Tallinna pommitamise ajal püsti. Ent hoone ümber oli veel Reinu lapsepõlveski pommitamise ja põlengu järgne tühermaa.

Rein sai lapsena süüa isegi eestiaegseid komme. „Keegi ei taha seda uskuda, et need säilisid, kuid see oli nii. Kommid meenutasid veidi iirist, nende lõhn ja maitse on mu mälus eredalt jäädvustunud,“ kirjeldab ta. „Vanaema Milja töötas Eesti ajal šokolaadivabrikus Kawe (hilisem Kalev) raamatupidajana. Sealt pärinesid paljud mu lapsepõlve lemmikmänguasjad: eeskätt kirjude mustritega hõbepaberid, teiseks aga sõrmeotsasuurused paberpead: inglid ja loomad. Ma ei teagi, mida nendega tehti, neid oli sadades. Sain mõlemaid kasutada oma lossimängudes. Ehitasin riidekapi otsa oma kuningriigi – selle lauamängunuppudest elanikel olid kopikatest kilbid, nõelast odad, plastiliinist troonid. Kõike kattis uhke hõbepaber.“

Rannapite perel oli traditsioon minna igal sünnipäeval koos fotoateljeesse. Selle foto tegemise ajal sai Rein kümneseks. Ema kõrval seisab vend Tõnis. (Erakogu)

Vanaisa Valdur ehitas vana sigaretikarbi sisse raadiovastuvõtja ja kuulas sellest kõrvaklappidega maailma helisid, ise lebas voodis. Kui lapselaps oli haiglane, siis lasti tal vanaisa pehmes reformvoodis magada. Siis sai ka tema läbi ragina ja kahina kuulata raadiost muusikat. „Küllap vanaisa kuulas sealt uudiseid ja kindlasti mitte neid, mis tulid Moskvast,“ muigab Rein.

Reinu vanaisa Valdur ja ema Ines olid viiuldajad, isa Heino muusikapedagoog. Poiss kasvas üles nii suure muusika sees, et enesestmõistetavalt hakkas temagi muusikat õppima, ilma et keegi oleks teda kuidagi suunanud. Kõigepealt õppis Rein Tallinna muusikakeskkoolis, järgnesid klaveriõpingud kahes konservatooriumis – esialgu Tallinnas ja hiljem aspirantuur Moskvas. 1990. aastatel õppis ta heliloomingut Los Angeleses. Rein Rannap on kirjutanud sümfoonilist, klaveri-, koori- ja muud muusikat, sadu rokk- ja poplugusid. Ta oli legendaarse rokkansambli Ruja asutaja.

Valdur mängis ERSO eelkäijas

Vanaisa Valdurit kutsuti papsiks ja vanaema Miljat memmeks. „Paps mängis nii Eesti ajal kui ka hiljem viiulit sümfooniaorkestris, tänase nimega ERSOs, oli vahepeal ka selle kontsertmeister. Ta tegeles nootidega, kirjutas ümber orkestripartiisid ja mullegi mõne jazz'i-noodi. Andis kodus viiulitunde. Mu ema oli juba nelja-aastaselt neid tunde ka endale nõudnud ja isa hakkaski teda õpetama,“ jutustab Rein. „Paps mängis kõikvõimalikes ansamblites, ka president Pätsi vastuvõttudel Kadrioru lossis. Nendest on alles kavalehed: vasakul on kirjas, mida süüa pakuti, ja paremal, millised – ainult Eesti heliloojate – muusikateosed ette kanti.“

Valdur mängis ka matustel, pulmades ja kohvikutes. Veel seitsmekümnendatelgi oli alles kaunis traditsioon, et kohvikutes kõlas elav (pool)klassikaline muusika. Vanaisa sokutas Reinugi ühte ansamblisse tööle – Kadrioru kohvikusse, kus vanad kogenud pillimehed (viiuli-, tšello- ja kontrabassimängijad) andsid poisile karmi, aga kasuliku treeningu. „Igaks looks visati klaverile uus noot, mida ma kunagi enne polnud näinud. Ning läks! Tuli uurida nooti ja kuulata teisi muusikuid,“ jutustab Rein. Hea praktika kohvikus kestis seni, kuni poiss sellega koolis vahele jäi – keskkooliõpilastel polnud töötamine lubatud.

Vanaema Milja jumaldas lapselast

Reinu vanemad olid oma asjadega väga hõivatud, aga vanaema Miljal oli rohkem aega – pensionärina pühendus ta tütrepoja hoidmisele ja tema oli see, kes õpetas umbes nelja-aastase poisi lugema. 

Vanavanemad Milja ja Valdur. Keskel istub Muti, kes hoiab süles Reinu ema Inest. (Erakogu)

„Olen juba väga ammu mõistnud kahetseda, et vanaema polnud muusik, et neil polnud kodus klaverit,“ tunnistab Rein. „Ta hoolitses mu eest nii südamlikult, pühendunult, veel neljandaski klassis kontrollis kõiki mu kodutöid ja parandas, kui olin kirjavea teinud. Toona tuli kõik kirjutada sule ja tindiga ning parandamiseks tuli eelnev vihikulehelt žiletiga maha kraapida – seda tegi minu heaks vanaema. Kui vaid tema oleks osanud mulle igapäevaselt klaverit õpetada!“ unistab Rein.

„Vanaemal oli tuttavaid pea igas toidupoes ja nii sai ta leti alt head-paremat, defitsiiti. Mäletan seda hästi, sest väiksena käisin ju temaga koos ringi. Side oli tal jäänud ka kommivabrikuga – mul on meeles hiiglaslikud kivikõvad šokolaadikamakad, mille küljest tuli noaga palukesi toksida. Esimese asjana vanaema juurde jõudes avasin kapiukse, mille tagune – maast (minu jaoks) laeni – oli täis magusamat kraami.“

Vaarema Julie elas 98 aastat

Milja ema Juliet kutsuti mutiks. Ta suri küll alles 1973. aastal, aga temast on lapselapsel piiratud mälestused, sest muti oli ülitagasihoidlik inimene ja peaaegu ei rääkinudki. Ta oli pärit Padiselt, aga elas koos mehega Tallinnas ja pidas toidupoodi. Muti aitas poes müüjana, külm lihaosakond rikkus ta jalad, nii et vanemana ta kodust välja ei läinudki. 

Muti mees Jüri Altmetz suri üsna noorelt, 1914. aastal. Siis kolis Julie Kaupmehe tänava kolmetoalisesse korterisse ja jäi sinna surmani. Algul elas ta seal oma ainsa lapse Emiliega, kellest sai Milja, hiljem kolis sinna ka Milja abikaasa Valdur ja lühikest aega elas seal ka Rein oma vanematega. 

Enne seda oli Reinu pere elanud Kaarli puiesteel konservatooriumi õppehoone vannitoas. Kui Gustav Ernesaksal valmis Kadriorus villa, anti Rannapitele kaks tuba Ernesaksa endisest kaheksatoalisest korterist vanalinna äärel.

„Vanaema korteril oli kaks eraldi sissekäiku. Nõukogude ajal käidi vaid teenijate sissekäigu kaudu, läbi köögi. Härrasrahva trepikoda oli kasutusel panipaigana, hämara ja salapärasena. Oh mis head taliõunte lõhna sealt lendles! Sealt ilmusid välja ka need eestiaegsed kommid,“ meenutab Rein.

1930. aastatel ostsid Reinu vanavanemad Arukülla lahmaka männimetsa, kuhu pidi tulema uhke elumaja nii neile kui ka Valduri vanematele. Villa joonised on alles. Suur osa ehitusmaterjali oli juba kohal, kui juhtus midagi majanduse ja raha väärtusega ning asi jäi pooleli. Ehitusmaterjal jäi seisma, Rein mäletab lapsepõlvest näiteks kümneid naelakaste. Vanavanaisa Jaan, kes oli puussepp, ehitas ainsana valmis olnud hoonest – pesuköögist – väikse elumaja ja lisaks abihooned. Selles majakeses elasid vaarvanemad Jaan ja Maria ka Reinu varases lapsepõlves – nemad olid ühes toas, teises toas suvitas Reinu perekond ja vanaema Milja. Rein käis kultuurimajas klaverit harjutamas, aga tegi ka maatööd – tõi näiteks talust piima ja kaevust vett. Õhtuti ja öösiti pesitses poiss üksinda ilma elektrita pööningul. Seal, hämaruses, ta luges ja kirjutas. Rein oletab, et seetõttu saigi temast hiljem prillikandja.

Vanaisa Jaan juhatas Halliste kooli

Isapoolne vanaisa Jaan Reinbach suri siis, kui Rein oli vaid poolteiseaastane. Ent temast räägitakse palju. „Pärast mu esinemisi on kõikjal Eestis tulnud paljud inimesed mu juurde ja tema tegevust kiitnud, seda lausa tänaseni välja. Vanaisa oli ilmselt mõjurikas persoon kogu Mulgimaa kultuurielule,“ räägib muusik.

Perekond Rannapid Hallistes 1934. aastal. Vasakult: Reinu vanaema Linda, tema tütar Linda, poeg Heino (Reinu isa), vanaisa Jaan, poeg Jaan (hilisem kirjanik), tütar Hilja. (Erakogu)

„Ta oli Halliste koolijuhataja ja õpetaja üle 30 aasta, kuid peale hariduse andmise ta ka korraldas: rajas kooli juurde hektarisuuruse botaanikaaia tavaliste ja haruldaste puudega, kutsus kokku ja juhatas koore ning orkestreid. Vanaisa mängis – nagu tema isagi – viiulit, kogus rahvapärimust, asutas koolimuuseumi.“

Tartu Õpetajate Seminari haridusega Jaan Reinbach määrati Halliste kihelkonnakooli juhatajaks 1917. aastal ja ta tegi seda tööd 1951. aastani. Õpetajana töötas ta seal veel 1954. aastani. Tema abikaasa Linda oli samas koolis õpetaja aastail 1919–1959.

Lindal ja Jaanil oli neli last, kellest kolm on veel elus: Reinu isa Heino, tema vend Jaan ja õde Linda. Pere vanim laps Hilja (1924–2006) on surnud, tema oli samuti õpetaja. Kõigi nende sugulastega kohtus Rein tavaliselt igal vanaema sünnipäeval. 

Vanaema elas pärast mehe surma algul edasi Hallistes, hiljem Sauel, tütar Hilja juures. „Erandiks sugulaste hulgas oli onu Jaan, keda nägin igal aastal veel täpselt ühe korra. Meil oli sügisene traditsioon: käisime peredega koos vähil,“ märgib Rein.

Isa vend on lastekirjanik Jaan Rannap (s 1931). Tema raamatute pikka nimekirja kuuluvad näiteks „Salu Juhan ja ta sõbrad“ ja „Agu Sihvka annab aru“. Hariduselt on Jaan Rannap matemaatika-füüsikaõpetaja. Nooruses on tal olnud ka märkimisväärseid saavutusi spordis: 1950. aastail võitis ta Eesti meistrivõistlustel medaleid kaugus- ja kolmikhüppes ning ta võistles 17 korda Eesti koondises. Jaan oskab ka viiulit mängida.

Isa õde Linda (s 1933) on olnud kergejõustiklane, kehalise kasvatuse õpetaja ja treener. Ta hakkas sportima vend Jaani eeskujul ja lõpetas Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna. Temagi võitis Eesti meistrivõistlustel kergejõustikus medaleid ja võistles Eesti koondises.

Aktiivsed ja hõivatud vanemad

Reinu ema Ines lõpetas konservatooriumi viiuli alal. Ta töötas kaua kahel täiskohal: oli üle 30 aasta Otsa koolis õpetaja, umbes sama kaua oli ta ka Eesti NSV Filharmoonia solist, andes soolokontserte ja esinedes sageli solistina orkestri ees.

„Ta pildistas ja koostas fotoalbumeid, kudus, õmbles, heegeldas, tegi sisse marju ja seeni, mida perega korjamas käisime. Neid hoidisepurke oli ikka sadade kaupa, ta tegi isegi koduveini. Ja kirjutas – põhiliselt kontserdiarvustusi, aga ka raamatuid. Siia juurde tuleb veel panna igapäevane hädavajalik pilliharjutamine, osalemine kõikvõimalikes ansamblites (proovid meie elutoas, salvestamised raadios, kontserdid) ja kolm last,“ loetleb poeg.

Genealoog Raivo Maine on Tiiu palvel Rein Rannapi sugupuud uurides leidnud ajaleheartikleid, kus tunnustatakse alles noort viiuldajat Ines Tiikveed. 1943. aasta Revaler Zeitung kiidab näiteks teda väga hea esinemise eest. 

Ka Inese abikaasa, Reinu isa Heino polnud naisest vähem aktiivne. „Ta töötas pikalt muusikakooli (praegune Otsa kool) direktorina, olles samal ajal konservatooriumis õppejõud, hiljem dekaan. Isa tegutses orkestridirigendina, ka ooperis ja laulupidudel, varem ka heliloojana, kirjutas kõige selle kõrvalt nii kandidaadi-väitekirja kui ka doktoritöö,“ räägib Rein. „Ta sulest ilmusid sajad artiklid ja kümned raamatud muusikast ja pedagoogikast. Ülejäänud aja, eriti suve, täitsid tal Ühiskondliku Pedagoogika Uurimise Instituudi seminarid, kursused ja konverentsid, kus ta algul osales, aga hiljem juba ise korraldas.“ 1965. ja 1969. aastal oli Heino Rannap üldlaulupeo sümfooniaorkestrite üldjuht.

Juured ulatuvad Viljandi- ja Pärnumaale

Raivo Maine uurimuse kohaselt on Rein Rannapi isapoolsed esivanemad pärit Viljandimaalt. Rannapi nimeni jõudis perekond 1935. aastal, kui nimede eestistamise ajal sai Reinbachist Rannap. Reinu isa Heino on öelnud, et originaalsust taotledes pandi nimi edasisel nimede muutmisel keelu alla, see tähendas, et teised seda nime endale võtta ei saanud. Praegu on Eestis 32 Reinbachi ja 18 Rannapit.

Isa meesliin viib Paistu kihelkonna Morna mõisapiirkonda, kus 1803. aastal sündis metsavaht Märti ja Äddo perre Rits Reinbach. Rits abiellus Karksi kihelkonnast pärit Mari Tanbergiga. Neil sündis seitse last, üks neist tulevane Reinu vaarisa Jaak Reinbach, kellest sai tõllassepp. Üks ta poegadest oli Reinu vanaisa Jaan, Halliste koolijuhataja.

Muusiku emapoolsed juured viivad põhiliselt Pärnumaale. Ema neiupõlvenimi Tiikvee tuli suguvõsa kasutusse 1935. aastal nime Tiidermann eestistamisega. Praegu on Eestis 34 Tiidermanni, Tiikvee-nimelisi aga enam pole.

Ema meesliin viib Pärnumaale, kus 1875. aastal abiellusid Jaan Tidermann ja Leena Tidermann, mõlemad Sauga mõisapiirkonnast. Nad kandsid küll sama nime, kuid Raivo Maine uurimuse kohaselt ei olnud neil ühist esiisa. Tõenäoliselt rikuti Sauga mõisas nimede paneku ajal reeglit, mille kohaselt võisid sama perekonnanime saada vaid veresugulased.

Jaani ja Leena vanem poeg Kristjan abiellus 1903. aastal Pärnu-Jaagupi kihelkonnast pärit Maria Eermanniga. Neil sündis kaks last: Wladimir ja Dimitri (1912–1980). 1938. aastal muutis Kristjan oma eesnime Jaaniks ja perekonnanime Tiikveeks. Wladimir muutis oma nime 1935. aastal Valdur Tiikveeks, tema abikaasa Emilie võttis uueks eesnimeks Milja.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?