Valus pihtimus: kas tegime õigesti ema hooldekodusse viies?

Harald Jürgen Weiler, 3. jaanuar 2021

Kui su ema on saanud Alzheimeri diagnoosi, lööb see esialgu tummaks. Järgmisena mõtled, et pole hullu, inimene elab kaua ka dementsusega. Lõpuks mõistad, et seda inimest, keda oled lapsest saadik kalliks pidanud, su kõrval enam pole.

Probleem on selles, et inimese isiksus muutub – kellekski kaugeks, võõraks –, mitte selles,  et tema mälu hägustub. Tema hing nagu lahustuks, haihtuks õhku ja seda on raske kinni püüda.

Minu 78aastane ema on olnud elu aeg õpetaja – aktiivne, kehaliselt heas vormis, mõtteerk, kaasalööv, isegi teisi rivistada ja kamandada armastav inimene. Viisteist aastat tagasi pensionile jäädes ei muutunud ta elu eriti, sest isaga said nad ikka suvila, maakodu, laste ja lastelaste vahet sõita, teatris, reisil ja sõprade juures käia.

Kui isa aga kaksteist aastat tagasi siit ilmast lahkus, muutus ka ema elurütm. Ta oli päris palju üksi. Kui ema viibiski minu või mu õe juures, olime enamasti hõivatud oma tööde ja tegemistega. See ei paistnud eriti häirivat, sest füüsiliselt oldi ju ikka koos, aga olen tagantjärele mõelnud, et ehk ei olnud meil piisavalt aega emaga suhtlemiseks ja süvenemiseks.

Mõni aasta tagasi märkasin, et ema on muutunud tasakaalutumaks, vahel tujukakski. Koos reisil käies võis ta olla rahutu, restoranis kippus teenindajale halvasti ütlema, eiras perearsti soovitusi. Aga eks meil kõigil on paremaid ja halvemaid päevi, mõtlesin siis.

Umbes aasta tagasi hakkas ema rääkima kummalisi asju, näiteks seda, et tema kodu seintele on tekkinud imelikud mustrid ja et naabrite juurest kostab hilisõhtuti müra või valju muusikat. Kui tema juures neid mustreid vaatamas käisin, tundus, et ehk tekitab tänavavalgustus tõesti läbi kardinate joonistusi, aga minu arvates olid need mustrid pigem teistel seintel, kui seal, kus ema näitas.

Tekkis palju arusaamatuid asju

Ema haigus arenes hiilimisi, märkamatult, kuni tuli kevadine koroonakriis. Siis me ju kõik isoleerusime, püüdsime võimalikult vähe kokku puutuda. Kui me õega emale kordamööda süüa viisime ja teda aitamas käisime, kannustasime, et ta käiks õues värsket õhku hingamas. Iseseisvalt poodi minemise olime aga keelanud, nii nagu oli soovitatud kõikidele eakatele. Kui siis ema külmkappi kiikasime ja avastasime, et ta oli poest omale meelepärast juurde toonud, olime päris pahased.

Teine kahtlane asi oli rohtudega. Ema kinnitas, et mäletab täpselt, kuidas ravimit iga päev võtta. Aga kui lõpuks vaatasime, palju karbist tablette on vähenenud, siis tundus, et ta neid ikkagi võtnud ei ole. Ise ütles, et unustas …

Aprillis halvenes ema füüsiline tervis: toit ei tahtnud sees püsida, söögiisu kadus, pea kippus lõhkuma. Nüüd otsustasime õega, et üksi teda enam jätta ei saa. Kuna ilmad soojenesid, kolisin maakoju ja võtsin ema sinna kaasa. Sain endale seda lubada, sest ei käinud siis tööl. Samas ei kujutanud ma ette, et dementsusega võitleva ema igapäevane hooldamine ongi sisuliselt täiskohaga töö.

Ühel õhtul muutus ema peavalu väljakannatamatuks, ta tundus isutusest nii kurnatud, et kutsusin kiirabi. Õnneks ei olnud meie maakodu lähedal asuv Viljandi haigla otse seotud koroonapatsientide raviga ja seal võeti ka tavapatsient oma hädaga jutule. EMOs võeti ema põhjalikumalt ette, sealhulgas tehti ka kompuutertomograafia uuring. Õhtul tõin ta koju tagasi. 

Tagantjärele meenutan, et just sel päeval käis mu emal mingi krõks. See oli nagu murdepunkt, mille järel oli mälu täiesti muutunud – kõik, mis oli toimunud mõni minut tagasi, oli nagu peoga pühitud. Ta hakkas iga kolme minuti tagant küsima küsimust, millele olin just vastanud. Üha enam hakkas ema rääkima nii, nagu viibinuks ta oma lapsepõlvekodus, mitte meie maamajas. Inimesed tema elus, kes olid juba surnud, hakkasid ellu ärkama. Vahel kippus ema mööda külateed jalutama, aga õnneks kõndis ta naabrite juurde, mitte päris teadmata suunda. Positiivne oli aga see, et ta jäi endiselt heatahtlikuks ja rõõmsameelseks.

Raske otsus painab siiani

Viljandi haiglast saime suunamise Tartu Ülikooli kliinikumi neuroloog Ülla Linnamägi juurde. Esimene vastuvõtt oli üle Skype´i. Ema pidi vastama küsimustele, tegema arvutikaamera ees ka mõningaid füüsilisi harjutusi. Neuroloog ütles kohe pärast Skype´i vestlust, et tegu on Alzheimeriga, aga põhjalikuma pildi annab aju magnetresonantsuuring. Emale määrati ka ravim Memantiin. Dr Linnamägi lohutas, et tabletid võivad protsessi aeglustada, aga olukorra paranemist oluliselt loota ei ole.

Suvel oli olukord veel roosiline. Ema hooldamine tähendas peamiselt temaga suhtlemist, kolm korda päevas meelepäraste roogade valmistamist, jalutamist või autoga ringisõitmist, koos teleka vaatamist. Aga ta ise ei teinud enam midagi. Näiteks kui pakkusin, et seekord võiks tema nõusid pesta, väitis ta, et ei oska.

Kui poodi või trenni läksin, keerasin ukse lukku, et ta välja ekslema ei läheks. Üle paari tunni ma kunagi ära ei käinud.

Suve teises pooles hakkasin tööd otsima. Siis sai selgeks, et tööd ja ema hooldamist ühitada ei ole mõeldav isegi kaugtöö puhul.

Juba suve algul olime õega uurinud hooldekodude võimalusi. Kuigi neid on päris palju, on enamikus pikk järjekord. Eelistasime kohta, kus oleks Tallinnast maakoju sõites mugav ema vaatamas käia. Hooldekodus, millele silm peale jäi, tundus kõik klappivat – renoveeritud keskkond, pidev meditsiinipersonali kohalolek, lihtsad ja sõbralikud hooldajad, teenuse hind keskmiste hulgas.

Kui järjekord oli meieni jõudnud, tuli see ikkagi ootamatult – hetkeks oli kõhklus väga suur. Hinges valitses segadus. Oli ka hirm, kuidas ema reageerib. Kartsime väga, et ta võib ärrituda, segadusse sattuda või koguni vastu hakata. Aga kui juhataja kabinetis lepingut vormistasime, siis nägime ema koos hooldajaga rahulikult uut keskkonda uudistamas. Nii algaski oktoobris tema uus elu hooldekodus.

Meie hingelised katsumused õega olid päris suured. Esimesel õhtul oli hinges täielik tühjus, isegi piin. Kahel esimesel nädalal käisin peaaegu iga päev hooldekodu pargis emaga jalutamas. Ta rääkis, et talle meeldib seal, inimesed on sõbralikud ja süüa saab hästi. Aga kui tagasi hooldekodu poole suundusime, võis ta ootamatult küsida, mis koht see on ja ka häälekalt sinna tagasiminekule vastu hakata. Kuid uksel ootavad hooldajad mõjusid talle alati nii südamlikult, et kõik sujus tõrgeteta.

See, mis hooldekodu seinte vahel toimub, on omaette müstika, sest ma ei tea, mida ema jutust uskuda. On see õige või vale, kui ta ütleb, et läheb oma toas voodisse juba kella seitsme paiku? Kas teda sunnitakse selleks? Maakodus armastas ema hiliste tundideni telekat vaadata, aga nüüd ütleb ta, et telekas on hooldekodus ainult töötajate ruumis ja hoolealused seda vaadata ei saa. Kõlab uskumatult.

Nüüd, kui käin Tallinnas tööl, saan ema vaatamas käia kord nädalas või harvemgi. Aga mul on võimalus temaga õhtuti telefonis rääkida. See on mulle hingeliselt väga oluline – tunnen ema häälest ära, kas temaga on kõik hästi.

Olgugi et ema jutt hooldekodust võib olla vasturääkiv, on minul selle paiga kohta öelda vaid kiidusõnu. Sealsed töötajad on avatud suhtlejad, kes ütlevad ka omastele selgelt, kuidas asjad on.

Olen oma nutud nüüdseks ära nutnud ja harjunud olukorraga, et maakodu tundub tühjana, kui ema seal ei ole. Töörutiin ja füüsiline tegevus aitavad muremõtteid eemale hoida. Aga sellest kahtlusest, kas tegime ikka õigesti ema hooldekodusse viies, ei saa kunagi lahti. Ainuke, mis hinge lohutab, on see, kui ema telefonikõnet lõpetades ikka sama lauset kordab: „Ärge minu pärast muretsege!“

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?