JUURTE OSAS SELGUSELE: käänuline tee esiema kalmu juurde

Liisi Seil, 3. jaanuar 2021

Mare Kuus (74) pole kunagi oma isa ega vanaisaga kohtunud, ta pole neist puudustki tundnud. Ent viisteist aastat tagasi tekkis naisel soov oma juurte osas selgust saada. Hing jäi rahule alles siis, kui ta oli korda teinud isaema kalmu.

Kuni keskeani teadis Mare oma isast ja vanaisast vaid nime, mis olid kantud tema sünnitunnistusele – Arnold ja Johannes. Ta oli näinud ka ema asjade hulgas üht postmargisuurust pragunenud pilti isast, aga rohkem mehest ei räägitud.

„Kui isa ära läks, siis olin mina umbes kahene, vanem vend nelja-viiene ja noorem vend aastane. Täpselt sellised!“ osutab Mare pildile, kus ta seisab koos väikevennaga. Perre olid sündinud veel kaksikud, aga nemad surid ilmale tulles. Nad kõik elasid Tartus. Praegu lappab Mare oma mälestusi Viljandimaal Intsu külas, kus ta peab koos abikaasaga pensionipõlve.

Miks isa lahkus? 

„Lihtsalt läks! Nagu ma olen nüüd oma uuringute põhjal aru saanud, oli ta üks suur naistemees. Pärast sõda oli mehi vähe ja kes vähegi saadaval, tõmmati hoovi. Mis ripakil, see ära!“ muigab 1946. aastal sündinud naine. 

Mare isa noorena. (Erakogu)

„Elulookirjeldusest leidsin, et isa värvati Saksa armeesse. Aga sealt pani ta putku ja istus selle eest ka mitu kuud vangis. Nagu ema jutust aru sain, oli isa tahtnud kiiresti abielluda ja lapsi teha, sest neid, kellel oli naine ja pere, enam naljalt armeesse ei võetud,“ vahendab ta kuuldut. Abielluti noorelt – kui 1944. aastal sündis peresse esimene poeg, oli naine vaid 18- ja mees 21aastane.

„Isa töötas laevanduses – algul oli reisilaeval motorist või mehaanik, hiljem süvendaja peal. Ta rändas töö tõttu palju. Eks nii need daamid järjest ilmusidki,“ tõdeb Mare. Ta mäletab, et korra käis isa neil Tartus ka hiljem külas, justkui soovides emaga leppida, aga naine ei võtnud teda enam jutule.

„Ema kasvatas meid üksinda. Oli muidugi raske, aga tagantjärele vaadates – ega meil millestki puudust ka olnud,“ meenutab tütar. „Sel ajal, kui isa ära läks, oli ema trükikojas tööline. Siis läks ta meditsiinikooli ja töötas pärast lõpetamist 40 aastat Tartu polikliinikus medõena.“

Mare emapoolne suguvõsa elas samuti Tartus – vanaema Ella ning mitu onu ja tädi oma peredega. Nendega käidi tihedalt läbi, nii et igatsust lapsed isa järele ei tundnudki. Arnold suri 1984. aastal 65aastasena.

Palju saladuslikke abielusid

Ka Mare abielu purunes, kui lapsed olid väikesed: poeg 1,5 ja tütar 4aastane. Mare kasvatas neid üksi ja abiellus uuesti alles 1989. aastal, kui lapsed olid juba täiskasvanud. Uus kooselu tõi ta elama Viljandisse.

Veidi aega enne ema surma 2006. aastal tekkis naisel järsku uudishimu oma juuri uurida. Emapoolse suguvõsa kirjapanek läks sujuvalt – ta sai palju teada ema vanema õe käest, kellel oli suurepärane mälu. Isapoolsete sugulaste leidmine oli aga konarlikum, sest ema ei soovinud kunagisest abikaasast eriti rääkida. „Toksisin siis isa ja vanaisa nime internetis Geni andmebaasi. Ja sealt hakkasid tulema leiud!“ kirjeldab suguvõsauurija.

Kõigepealt selgus, et tema isa isal Johannesel oli mitu abielu. Mare vanaema Alma Rosalie suri 1937. aastal 46aastasena. Sellest esimesest kooselust oli Johannesele sündinud kaks poega – vanem jäi Saksa sõjaväes kadunuks, noorem oli Mare isa Arnold.

„Ühel hetkel võttis aga minuga Genis ühendust isapoolne sugulane, kes ütles, et Arnoldil on ka õde,“ muljetab Mare. „Vastasin ei – isal oli ainult üks vend! Tükk aega vaidlesime.“

Vanaisa Johannes ja vanaema Alma Rosalie. (Erakogu)

Lõpuks tuli välja, et vanaisa Johannese viimane abielu oli sõlmitud mehest tunduvalt noorema naisega ja sellest kooselust oli sündinud tütar. Nii leidis Mare endale isapoolse tädi, kes on temast umbes viisteist aastat noorem.

„Ta helistas mulle ja vestlesime, ta rääkis mulle vanaisast niipalju, kui mäletas ja teadis. Aastapäevad hiljem saime Tartus kokku, nii et oleme ka näost näkku kohtunud,“ jutustab Mare. Ta sai enda kätte ka fotosid, millel vanavanemad ja isa vanemas eas.

Mare isa kohta oskas äsja leitud tädi rääkida vähe, sest puutus lapsena temaga vähe kokku. Marel on meeles siiski jutt, et pärast seda, kui vanaisa Johannes 1963. aastal suri, oli Arnold hakanud oma isa noorele lesele külge lööma. Too ei võtnud vedu.

Ent Arnold leidis armastust mujaltki. Suguvõsa jälgi ajades leidis Mare üles Saaremaal elava naise, kelle ema oli Arnoldi viimane abikaasa. Saarlanna kätte oli jäänud Mare esivanemate dokumente, teiste hulgas ka üks abielulahutuse tunnistus. 

Selle lahutusega oli omaette lugu.

„Arvan, et isal võis neid abikaasasid olla viis või kuus, rohkemgi,“ nendib Mare. „Ema teadis ainult teist naist, kellega isa talle vahele jäi. Neil sündis samuti kaks poega.“ Alimentide eest põigeldes vahetas Arnold pidevalt elu- ja töökohta. Kui Mare ema tema jälgi ajas, selgus, et samamoodi nõuab kaotsiläinud mehelt alimente tema järgmine abikaasa. Arnoldi esimene abielu oli aga lahutamata, seetõttu tuli järgmine tunnistada õigustühiseks.

„Teine abielu tühistatigi, aga kohtust anti paber hoopis lahutuse, mitte tühistamise kohta,“ selgitab Mare. „Lahutuse paber andis isale võimaluse sõlmida järjest uusi abielusid, hoolimata sellest, et esimene abielu kehtis. Sel ajal ei tehtud passi märkeid abielu ja laste kohta.“

Mare loeb sõjaväepiletist välja veel mitme abikaasa nime: Niina, Vilhelmiine ... „Keegi ei tea, kui palju poolõdesid ja -vendi võib mul olla,“ ohkab ta.

Mare ema abiellus uuesti 1972. aastal, kui lapsed olid täiskasvanud. „Siis soovis ema lahutust saada, aga isa ei ilmunud kohtusse, sest muidu oleksid tema teised fiktiivsed abielud ju välja tulnud. Lõpuks lahutati nad tagaselja,“ teab tütar.

Vanaema tõmbas enda poole

Isa ja vanaisa saatus Maret rohkem sügavamalt ei huvitanudki. Ta tuhlas arhiivides hoopis seepärast, et soovis üles leida oma varakult surnud isapoolse vanaema Alma Rosalie hauaplatsi.

Saaremaalt tema kätte jõudnud dokumentidest leidis Mare matmisplatsi tunnistuse, mis oli vanaisale Johannesele väljastatud Tartu Raadi kalmistult. „Läksin Raadi kalmistu kontorisse ja sealsed inimesed otsisid oma raamatutest vanaema hauaplatsi välja,“ kirjeldab ta.

Alma Rosalie kalm oli hooldamata, vana luitunud nimeplaadiga. Mare lasi võsa ära lõigata, katkus ise võililli, lasi uue liivakihi peale kanda. Ta tellis ka uue ilusa plaadi, kuhu märgiti vanaema nimi ja temaga samale platsile maetud noorima poja andmed – ta oli surnud lapsena.

„Tundsin vanaema vastu tõmmet. Ta suri juba enne sõda ega teadnud meist midagi. Vanaisa ju teadis, et pojal on pere, kuid ta ei tundnud oma elus meie vastu kordagi huvi! Usun, et vanaema oleks meid kindlasti üles otsinud, kui ta oleks sel ajal veel elanud,“ arutleb Mare. Ta on ka ise mitme lapselapse vanaema.

Mare tellis kalmistu töötajatelt hauaplatsi hooldamise, aga Tartusse sattudes käis ka ise surnuaiast läbi, viis sinna mõne lillekese. Praegu, kui liikumine on ebasoovitatav, süütab Mare vanaemale mõeldes vahel kodus küünla. 

Naine tunnistab, et Alma Rosalie kalmu eest hoolitsemine on toonud talle head tunnet, hingerahu. Justnagu olekski kogu isapoolse suguvõsa uurimine kandnud vaid üht eesmärki juhatada teda vanaema hauale.

Loomulikult on Marel palju rääkida ka oma emapoolsest sugupuust, mille kohta on tal hulk pilte ja dokumente. „Loodan, et lapsed ja lapselapsed hoiavad seda varandust edasi,“ ütleb ta.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?