JÄRJEJUTT | Elvi poelood: vorsti pole, see-eest on külmutatud kala!

Kaie Nõlvak, 3. jaanuar 2021

Elvi Karus (78), kes oma energilisuse poolest passinuks paljudesse ametitesse, on elus leiba teeninud peamiselt müüjana – enamasti Tartumaal Tabiveres poes, aga ka turul. Praegu pensionipõlve pidav naine on lahkesti nõus mälestusi jagama. Lood on kirja pannud Kaie Nõlvak.

Elupõline kaubandustöötaja

Müüja ametis tuleb kokku puutuda igat seltsi inimestega. Eks juhtus päris uskumatuid lugusid, millele lisasid vürtsi nõukaaegsed olud. 

Möödunud sajandi kuuekümnendatel ei olnud vorst haruldus isegi meie väikeses Tabivere poes. Aga läksid aastad ja palgad kasvasid. Ka toidukraami hakkas rohkem liikuma, aga kahjuks ei jäänud selle parem osa meie poeriiulitele pikalt pidama. Põhjatu Venemaa neelas nii sprotid kui ka muud peenemad konservid, suitsuvorstki alustas tasapisi ida poole reisimist. Kuigi ega maarahvas kallist suitsuvorsti väga himustanudki, pidas priiskamiseks.

Seitsmekümnendatel sai juba lihtsast lastevorstistki külluse sümbol.  

Kuidas kuus last pika nina ja tühja kõhuga jäid

Kord reede õhtul jäi mul müümata 200 grammi Otdelnaja keeduvorsti. Mäletatavasti olid meil tol ajal poed, vähemalt maal, nädalavahetustel suletud. Et esmaspäeva hommikuks poleks vorstijupp enam värske olnud, pakkusin seda viimasele õhtusele ostjale. 

Naine, kes enamasti käis poest vaid leiba koju viimas, vaatas mu kaupa kahtlevalt. Päris siiski hinda ja kuulnud, et maksta tuleb vaid 42 kopikat, ütles: „Hää küll, ostan ära.“

Kohe esmaspäeva hommikul oli ta jälle platsis. Kas on veel seda head asja, mida ma talle reedel müüsin?

Lausa uskumatu lugu – inimene polnud varem vorsti saanudki!

Kord maipühade eel toodi aga poodi 5 kilo lastevorsti. Ei, ei ole trükiviga, kõigest 5 kilo terve poe peale toodigi. 

Mina andsin sabas olijaile teada: võtke või jätke, aga et kõigile jaguks, saab igaüks 200 grammi. 

„Mul on kodus kuus last, mida ma teen kahesaja grammi vorstiga!“ pahandas kuri hääl järjekorra lõpust.  

Ent talle vorsti üldse ei jätkunudki — mida ma sain parata. 

Mõnikord lõppesid sellised olukorrad ka inetult, aga need lood ja ütlemised jätan enda teada.

Kirjanik Viivi Luik kirjeldab oma lapsepõlveromaanis „Seitsmes rahukevad“, et tema kodukülas käis viiekümnendatel ringi üks mees, kelle ülesanne oli rahvale selgeks teha, kui hea kala on tursk. Seda tuleb osta ja sellest saab väga maitsvaid roogasid valmistada. Loeng ära kuulatud, tuli vastavas kaustas kinnitada oma allkirjaga, et oled tursaga tutvunud.

Mina tegin võõrast päritolu kalale reklaami ilma spetsiaalse ülesande ja lisapalgata. Poodi toodi tihti külmutatud hõbeheigifileed, mille peale nii mõnigi nina kirtsutas. Aga tegelikult oli kala hea puhta maitsega, praadisin seda kodus sageli ja pere sõi isuga. Pikapeale õnnestuski mul heigile nii hästi reklaami teha, et varsti hakati seda ka küsima.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?