ARMAS ESE | Amfora, millest hoovab Kreeka mehe kiindumust

Grete Naaber, 3. jaanuar 2021

Nagu paljudel tavaks, hoiab ka pärnulanna Malle Koger (54) oma armast eset puhvetkapis klaasi taga. Kaksteist aastat juba. 

Nii palju aega tagasi õnnestus tal oma raamatukoguhoidja palgast raha kokku hoida, et sõita Korfu saarele. Topelttore oli minna, sest ka sõbranna oli reisirühmas. Nüüd sai oma silmaga näha haljendavaid oliivisalusid, metsaga kaetud mäetippe, puutumatut mägist loodust, mille kõige keskel ja ümber ahvatlesid türkiissinised veesilmad. 

Sõbrannaga püüti ka omal käel midagi avastada. Kui seati sammud vesijalgrataste laenutusse, hakkas silma laenutaja, peas oliivipärg, viljad okste küljes rippumas. Rannas paistis teisigi selliseid mehi.

„Laenutaja äratas usaldust sõbralikkusega. Käisime hiljemgi sõitmas, rohkem kui üks kord. Vestlesime Spiroga elust saarel, ta kutsus meid koguni kohvi jooma. Esimest korda maitsesin tõelist Kreeka kohvi. See oli nii kange, et veeklaas serveeriti kõrvale,“ meenutab Malle. 

Spiro kutsus ta ühel päeval mootorrattaga sõitma. Muide, Malle polnud elus enne mootorrattal istunud. Spiro naeris. Oli väga põnev – mööda vilksatasid romantilised külad, oliivisalud. Kohtuti isegi Spiro sõpradega ja maitsti restoraniroogi. Spiro jutustas ka endast – ta naine oli läinud tagasi Inglismaale, tema jäi Korfule üksi tütart kasvatama. Mallegi kasvatas kodus üksi tütart. 

Mees näitas telefoni salvestatud kunstipäraseid maalritöid, mida ta ümberkaudsetes külades talviti tegemas käib. Mallelgi istub sees kunstipisik, ta on käinud lastekunstikoolis. Imestus kasvas: kõik, mis mees rääkis, haakus Mallega.

„Huvitav oli koos olla, ka väga arendav,” märgib Malle. „Pean tunnistama, et imestan siiani, kui palju oli meil ühiseid huvisid. Kahju oli ära sõita. Harvaleitav hingesugulane jäi ju maha.“

Enne Eestisse naasmist ostsid Malle ja ta sõbranna kohalikust poest mälestuseks väikesed amforad, suveniiriks. Mis nüüd järgnes, oli taas uskumatu. „Spiro hakkas mulle helistama. See kestis järjest kaks aastat! Iga telefonikõnega oleksid meie kokkusaamised justkui jätkunud,“ tunnistab Malle. „Hakkasin tundma, et meeldin sellele mehele tõeliselt, ehkki kõik oli platooniline. See oli ilus. Igas kõnes kutsus ta mind Korfule. Tunnetest ei rääkinud ta kordagi, oli tõeline džentelmen, lasi otsustada minul. Ootas ja lootis … Lõpuks ütlesin talle, et ma ei tule. Tütar astus ülikooli, teda oli vaja toetada. Kõnesid Korfult enam ei tulnud.“

Nüüd tunneb Malle amforat vaadates, et koos suveniiriga tõi ta kaasa väärtusliku ja erilise mälestuskillu. Justkui oleks amforas peidus Spiro kiindumus, mis tema süü tõttu peitu jäi. Mõttes on ta aga nüüdki vahel mehe telefonikõnedega, tema väljaütlemata ootusega. Kas ta toimis valesti? See küsimus külastab Mallet siiani. Ta teab, et pidi jääma oma tütre juurde, et teda oma raamatukoguhoidja palgast toetada. Ta täitis oma kohust. Siiski-siiski küsib ta endalt vahel, mis oleks saanud siis, kui ta oleks Korfule sõitnud? Kahjuks pole tal vastust, seda pole ka amforas.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?