Mis juhtus aastal 1927? Ilmus esimest korda ajakiri taluperenaistele

Liisi Seil, 3. jaanuar 2021

Ajakiri Tiiu heidab igas numbris pilgu ühte aastasse minevikus ning toob sealt välja eredaimad sündmused. Mis toimus aastal 1927?

Ajakiri taluperenaistele

Akadeemiline Põllumajanduslik Selts hakkab Tartus välja andma maanaiste kutseajakirja, mis saab nimeks Taluperenaine. Ajakiri jõuab lugejateni kord kuus ja ilmub selle nime all 1940. aastani. Esimeses numbris on toimetus üksikasjalikult üles lugenud Taluperenaise ülesanded ja sihid. Plaanis on käsitleda teemasid, mis puudutavad kodumajandust, aeda ja koduümbrust, väikeloomapidamist, piimandust, toitlustust, kodust naiskäsitööd, tervishoidu ja lastekasvatust, ühiskondlikku tegevust ja kroonikat. Ühtlasi saab lugeda, milliseid toiduretsepte pakub toimetus saabuvateks pühadeks: rullitud vasikakülg (rullvorst), tainas küpsetatud sink, suhkrukook ja magustoit peti- ehk hapupiimast.

Soololend üle Atlandi

20. mai varahommikul istub 25aastane USA piloot Charles Augustus Lindbergh spetsiaalselt ehitatud ühemootorilise lennuki Spirit of St. Louis rooli. Tema eesmärk on lennata selle monoplaaniga New Yorgist üle Atlandi ja maanduda Pariisis, sooritades esimese soololennu Ameerika ja Euroopa sisemaa vahel.

Soololend üle Atlandi (wikimedia / United States Library of Congress's)

Järgmise 33 ja poole tunni jooksul seisab piloot silmitsi katsumustega, nagu näiteks libisemine üle tormipilvede, jäätumise oht, lendamine mitu tundi nähtavust raskendavas udus, abiks ainult pimenavigatsioon. Monoplaan maandub Pariisis Le Bourget' lennuväljal laupäeval, 21. mail kell 10.22. Pilooti ootab ees umbes 150 000  pealtvaatajat, kes tormavad lennuväljale, tirivad Lindberghi kokpitist välja ja kannavad teda umbes pool tundi juubelduste saatel oma peade kohal.

Riigivanem avab mudaravila

Kuurortlinnas Pärnus avatakse 10. juulil uhke mereäärne mudaravila, mis on ehitatud Esimeses maailmasõjas mahapõlenud supelasutuse asemele. Juba tund enne avamist voolab uue mudaravila ümbrusse hoogsalt rahvast. Supeluse tänaval on üles seatud auvärav ja sealt mudaravilani seisavad tuletõrjujate spaleerid. Supelasutuse esine muruplats on piiratud kohalike keskkoolide nais- ja meesõpilastega. Täpselt kell 1 ilmub auvärava juurde riigivanem Jaan Teemant koos oma kaaskonnaga. Pärast mudaravila vaimulikku sisseõnnistamist lõikab ta läbi lindi, mis on asetatud kahe kolonni vahele. „Uus mudaravila tõotab anda Pärnule uut elu ja hoogu, mis tal tänini puudus. Unistuste ajajärgust on jõutud tegudeni,“  kirjutab päev hiljem ajalehe Vaba Maa Pärnu väljaanne.

Salapiiritus silgupüttides

Rannarahva salapiiritusvedu Eestist üle lahe Soome õitseb täiel rinnal, võttes juba organiseeritud kuritegevuse mõõtmed. 30. juuli Päewalehes ilmub kirjeldus, kuidas Loksa piirivalve tabas kaks salakaubitsejat, kes vedasid piiritust silgupüttides. Piirivalvur märkas keskpäeval Vihasoo külavahelisel teel meest hobuse ja vankriga. „Lähemale minnes tuli ilmsiks, et wankril asuwad kolm silgutünni, mis täidetud mererohu ja liiwaga. Kuna walwuril kahtlasena paistis, miks mererohtu ia liiwa just silgutünnides weetakse, hakkas ta ühes tünnis liiwa sees sorima, kuni wiimaks sealt ühe piiritusenõu wälja tõmbas,“ kirjutab ajaleht. Kokku tuli silgutünnidest välja 12 plekknõud, mis olid täidetud 120 liitri Saksamaa piiritusega. Paar tundi hiljem tabati teinegi mees, kelle silgutünnidesse oli peidetud 169 liitrit piiritust. Ülekuulamisel tuli ilmsiks, et mõlemad salakaubitsejad kuuluvad ühte salkkonda.

Vilde kolib Kadriorgu

Kirjanik Eduard Vilde kolib 1927. aasta sügisel uude korterisse, mis asub Kadriorus Roheline aas 3. Temaga koos asuvad sinna elama ka kirjaniku abikaasa Linda Vilde ja ämm Kai Jürmann. Kaunis kuuetoaline korter asub endise Kadrioru lossivalitseja ehk kastellaani maja esimesel korrusel. Selle kinkis Vildele tema teenete eest Eesti Vabariik. Kirjaniku saabumise ajal on hoone tumepruuni fassaadiga, selle ees kasvavad kõrged puud ja maja ümber on väike iluaed.

Kadrioru korter jääb Vilde koduks kuueks aastaks, kuni ta 1933. aastal seal haigevoodis sureb. Kolmteist aastat pärast kirjaniku surma avatakse samas majas tema mälestuseks Eduard Vilde muuseum.

Kuulsa tantsijanna traagiline hukk

Kogu maailmas levib kulutulena vapustav teade, et 14. septembril hukkus Nizzas õnnetuse läbi 50aastane Isadora Duncan – tantsijanna, kelle paljasjalgne, jõuline ja piiranguteta tantsustiil on vaimustanud suurt publikut. Peale tantsija ja tantsuõpetaja ameti on Duncan ka mässaja, boheemlane, naiste vabaduse eest võitleja ja lõpuks isegi kommunist. Tema rahutu elu on tulvil reise, esinemisi ning kohtumisi kunstnike, kirjanike ja muusikutega.

Kuulsa tantsijanna traagiline hukk (wikimedia / arnold Genthe, reprod)

Traagiline õnnetus ületab ka Eesti ajalehtede uudiskünnise. 1927. aasta 17. septembril püüab Sakalas pilku pealkiri „Sall kiskus kuulsa tantsijanna auto alla“. Leht kirjutab: „Maailmakuulus tantsijanna Isadora Duncan sai 15. septembril Nizzas õnnetult surma. Linnas lõbusõidul olles juhtus tantsijannaga kerge autoõnnetus. Seepääle wõttis ta teise auto, et koju sõita. Ta kandis Weneetsia salli pikkade narmastega. Sõidu ajal libisesid narmad pahemalt poolt üle auto porilaua ja sattusid rataste wahele. Ratta ümber rullides tõmbas sall tantsijannal esiti kõri kinni ja wiskas ta siis kummuli uulitsale. Kui õnnetu üles tõsteti, leiti, et tal on nägu purustatud ja selgroog murtud. Surm oli silmapilkne.”

Ajaleht lisab, et Duncani sõbranna olevat tantsijannat enne autosõidule minemist hoiatanud, tundes nagu eelaimust, et juhtub midagi halba. Kuid Duncan ei hoolinud hoiatusest. 

Sakala märgib ka seda, et Isadora Duncan sündis Ameerikas ja alustas oma kunstilist tegevust koos õe ja vendadega. „Isadora Duncan omandas ülemaailmliku kuulsuse oma paljasjalgse tantsuga, millega lõi uue tantsutüübi, mis on klassilise Kreeka tantsu jäljendus. Seega püüdis I. Duncan elustada antiikilma tantse. Kuid ta ei rahuldunud ainult klassilise balletiga, waid püüdis lähendada seda nüüdisaja ilmale ning tänapäewa tundeelule,“ tunnustab ajaleht. „Oma temperamentliku ja haruldaselt tundeliku iseloomu tõttu suutis ta wiia selle uue tantsutüübi nii kõrgele, et sellega kogu ilmas suurt tähelepanu äratas.“

Autor tõdeb, et mõni aasta tagasi said Isadora Duncani mõlemad lapsed samuti autoõnnetuses surma, paiskudes koos sõidukiga Seine'i jõkke. „Nüüd tuli talle enesele surm samuti auto läbi,“ nendib ta.

RAAMAT - Pildiraamat poisikestele

Karl August Hindrey

Kaval Hans ja Wanapagan

J. Ploompuu kirjastus Tallinnas, 1927

Karl August Hindrey oli mitmekülgne mees – ühtaegu kirjanik, Eesti esimene karikaturist ja ka ajakirjanik. Ta kirjutas romaane, novelle, näidendeid, isegi filmistsenaariumi, aga temast sai alguse ka lasteraamatute illustreerimine Eestis.

1927. aasta 21. detsembri Päewalehe artikkel „Kirjandust jõululauale“ tõdeb, et kena pildiraamat on lapsele parim kingitus jõuluks. „Viimasel ajal kaswab meie oma lastekirjandus õige jõudsalt. Sisu on wõetud meie rahva luulest ja muinasjuttudest. Igatahes on niisugused raamatud rohkem soowitawad, kui need, mille sisu võõrsilt laenatud,“ leiab ajaleht.

Poisikestele soovitab Päewaleht kinkida just K. A. Hindrey kokku seatud lasteraamatuid. „Wähemate laste jaoks ilmusid hr. Hindrey poolt tänavu neli raamatut, nimelt: „Kawal Hans ja Vanapagan“, „Suur Tõll“, „Kalevipoeg“ ning „Wõõrastütar ja peretütar“. Need raamatud jutustavad lühidalt tuntud lugusid ja noile on juure lisatud pildid.“

Vanapagana ja Kavala Hansu raamatut sirvides hakkavadki silma suured, värvilised ja emotsionaalsed pildid, mis nende kahe tegelase mõõduvõtmisi kirjeldavad. Tekst sisaldab muidugi hulgaliselt näiteid, kuidas Hans oma vastast ninapidi veab. Kui aus olla, siis hakkab lihtsameelsest vanakurjast vahepeal isegi kahju!

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?