Etiketi asjatundja: tänu tuleb välja öelda, kuid seda ka parajalt annustada

Kristiina Sika, 3. jaanuar 2021

Aitäh on lihtne, samas ääretult sügava sõnumiga sõna. Tänusõnadega kingime üksteisele nii palju rõõmu ja häid emotsioone, et 11. jaanuaril tähistatakse lausa rahvusvahelist aitähi päeva.

Suvel paluti mul aidata korraldada peaministri vastuvõttu eriolukorras panustanute tunnustamiseks. Kui esimesel koosolekul küsiti, kuidas me seda sündmust kutsuma hakkame, tuli mulle kohe meelde sõna aitäh. 3. juulil Tallinna botaanikaaias peetud kuuesaja osalejaga tänuvastuvõtu tunnuslogoks saigi „Aitäh“.

Leian, et aitähi ütlemine on üks lihtsamaid viise näidata üles austust inimese vastu, kes on panustanud teie heaks oma aega või teadmisi. Sellega väljendate te, et mõistate teist inimest, ühtlasi näitate välja viisakust ja häid kombeid. 

Olen tähele pannud, et tihti ei tänata komplimendi tegijat. Siira aitähi asemel pobisetakse, et ah, mis sa nüüd. 

Unustage valehäbi! Kui märgatakse ja tunnustatakse teie uut kleiti või tehtud tööd, siis olete selle ilmselt välja teeninud. Palun tänage inimest, kes teid tähele pani!

Mina kasutan tänusõnu iga päev. Vahel isegi kõhklen, kas ma sellega üle piiri ei lähe. Ega ma täna liiga palju ega tee seda valel ajal ja vales kohas? Ebaviisakaks liiga sageli tänades küll muutuda ei saa, aga võib jätta endast pealetükkiva mulje. 

Et ülevoolavaks mitte muutuda, püüan kinni pidada Briti kultuuriruumile omasest tavast. Seal on kindel reegel, et tänatakse ainult kirjaliku pöördumise alguses ja lõpus. 

Pange tähele, et tänu on miski, mis tuleb välja öelda, nagu ka kirjutada. Sõnum peab olema selge, lihtne ja südamlik. Seepärast ei soovita ma kasutada e-kirjas ikoone või käemärke, pealegi ei asenda need meie emakeelt. 

Jutuajamise puhul on hea hoida sarnast joont ja tänada kaks korda. Mõne eriti liigutava põhjuse puhul võib ka kuni kolm korda, aga sel juhul sõnastust varieerides. Sealt jooksebki nähtamatu piir, millest edasi muutub tänu avaldamine liialdatult ülevoolavaks. Liialduse varjus hakkab kahjuks tänuavaldus ka oma sõnumit kaotama.

Suulist tänu võib täiendada väikese kingituse või lilledega. Ent tänukingitus ei või olla liiga väärtuslik või kohatu. Kui teie armas naaber pakub teile peotäie oma aia maasikaid, siis ei ole mõistlik järgmisel korral talle vastutasuks 12 tumepunast roosi ulatada. Tagasihoidlikkus on tihti voorus, naeratusest ja tänusõnadest piisab.

Kena komme on, et laps lisab tänusõnadele kraapsu või kniksu. Neile sobib see väga, kuid täiskasvanute vahel ei ole kombekas.

Olenemata sellest, kas tänatakse kirjalikult või suuliselt, tuleb olla tähelepanelik ajastuse suhtes. Aitähi ütlemiseks tuleb võtta aega, seda ei või teha teisest mööda joostes või seda üle õla hõigates. 

Tänusaajal omakorda peab olema aega teid kuulata. Kui tal on samal hetkel käsil pingeline ja täit tähelepanu nõudev tegevus, siis enamasti ei pane ta tänamist tähelegi või mõjute hoopis tüütu segajana. 

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?