KOLUMN | Reet Linna: memmed koju sukka kuduma?

Reet Linna, 3. jaanuar 2021

Nagu pühapäevahommikuti ikka, jälgin telekast „Prillitoosi“. Teen seda professionaalsest huvist, et vaadata saade üle nii-öelda televaataja pilguga. 

Ent mida aeg edasi, seda rohkem kortse märkan enda suu ümber, silmavaade on ka kuidagi hall ja üldse ... vanus tuleb vägisi kukile. Korraga taban ennast mõttelt, kas ma ikka pean seal ekraanil olema. 

Kindlasti on ka paljud minu teekaaslased midagi sellist tundnud. Me kõik saame kunagi vanaks.

Aasta tagasi tegin loo ühe toreda draamateatris töötava publikuteenindajaga. Kaunis, rõõmsameelne ja hästi energiline proua oli üle 70, enam-vähem samas vanuses olid ka tema kolleegid. 

Kas olete teatrisse minnes mõelnud, miks see vanainimene siin veel töötab? Kindlasti mitte! Me oleme tänulikud professionaalse ja sõbraliku teenindamise eest. Ja kui soliidseid, ühtlasi armsaid prouasid kohtame muuseumitöötajate ja näitusevalvurite seas ning tervishoiuasutuste vastuvõtulauas! Alati on nad naeratavad ja abivalmis.

Aga minu intervjueeritud proua oli juba pisut mures, et tema aeg hakkab otsa saama. Üle 80aastaseid enam teater teenindajaks siiski ei vajavat.

Ühiskond vananeb, nii on see terves maailmas. Mida aga hakata peale veel elujõus eakatega? Sellel põlvkonnal on suured kogemused, praktilised oskused ja palju vaba aega. Tavaliselt ei küsi nad ka liiga suurt palka.  

Suureks abiks on elukestev õpe – igal ajal tasub omandada midagi uut. Variante on tõesti palju. Juurde võib tudeerida käsitööd, mööbli restaureerimist, pediküüri, aga võib ka end koolitada koolitajaks alal, mida hästi tunned. 

Nüüd te küsite, mida ma nende teadmistega peale hakkan, kui minuvanuseid enam kusagil ei vajata. Kui palju on ettevõtteid, kuhu vanemaid inimesi tööle oodatakse? Ei tea, aga lootusetu optimistina ütlen: alati tasub saata oma targad mõtted mitmesse kohta laiali, käia kas või kohapeal uurimas. Töö otsimisse tasub suhtuda nagu abiturient, kes paneb end kirja mitmesse kõrgkooli korraga. Igaks juhuks, lootuses, et kusagil ikka näkkab.

Muide, meie telemaja raudvara ja kullatükk on 87aastane Mai Mikiver. Iga päev sõidab ta tööle oma rohelise autoga ja pea töötab tal nagu koorelahutaja. Kas või une pealt annab ta vastuse vist küll igale teleajaloo kohta esitatud küsimusele. Me kõik armastame Maid ja ta on meile väga vajalik! 

Ka teistel tööandjatel on tark hoida silm peal kunagistel töötajatel, kelle käes ja peas on ettevõtte või kultuuriasutuse ajalugu.

Minul endal on ka tõesti väga vedanud ja seni pole keegi isegi vihjanud, et memm, aeg on koju sukka kuduma jääda! Vastupidi, otsus, millal pillid kotti panna, on võimalus teha mul endal. Iseasi, kas ma õige hetke ära taban.

Sest ma ei teagi, mida ma peale hakkan, kui see aeg tuleb. Kardan, et kodus lähen suurest teleka ees istumisest rasva ja silmanägemine kaob või midagi veel hullemat. Ma pean saama olla inimeste keskel, muidu … ei teagi, mis muidu on.

Meiesuguste jaoks on tööl käimine vajalik, sest tahame olla eluga kursis. Tahame olla vajalikud ja suhelda inimestega. 

Korraga mu telefon piiksatab. See on SMS kelleltki televaatajalt: „Oi, kui hea te välja näete! Mida te küll selleks teete?“

Ma ei tee tõesti midagi, aga korraga mõistan, et vanus on vaid kahe kõrva vahel. Hiidlastel on õigus, et vana oled alles siis, kui või enam suus ära ei sula! 

Kui tekibki keeruline aeg, küll elurong jälle oma õiged rööpad üles leiab. Elame veel!

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?