Astroloog Edda Paukson: „Infarkt tuli nagu välk selgest taevast.“

Piret Tali, 3. jaanuar 2021

Jaanuaris saame avada juba 32. astroloog Edda Pauksoni (71) verivärske „Astroloogilise abimehe“, et sealt tähtedeseisu vaadates seada paika soodsad ajad juukselõikuseks, silmakontrolliks, aiatöödeks või suuremateks ostudeks-müükideks. Ja millal tuleb armastus? Aga raha? Millal lõppeb koroona? Kes meist ei ihkaks heita lootusrikast pilku tulevikku!

Tosin viimast aastat pärast oma abikaasa Eduard Pauksoni (1935–2008) lahkumist on Edda koostanud „Astroloogilist abimeest“ poeg Andrese (51) ja Martini (45) abiga. Nimelt vihkab ta arvutit nagu tuld, olles nõus seda ainult toa ukse pealt põrnitsema.

„Tuleks juba hakata passi vaatama,“ tunnistab Edda ühtlasi. 2020. aastal on ta tervisega kõvasti kimpus ja infarkti tõttu haiglaski olnud. Ta ei mäleta, et 60- või 65aastaselt oleks end nii kehvasti tundnud kui praegu. „Kuni veel tahetakse, eks ma ikka kirjutan abimeest edasi. Korjan oma kondid kokku ja teen ära.“

21. augustil juhtunud infarkt oli väga halb üllatus. „Nagu välk selgest taevast, sest mul pole südamega kunagi midagi olnud,“ ütleb astroloog. Õnneks sai 2021. aasta „Astroloogiline abimees“ enne valmis ja oli juba suvel trükki läinud. 

Haiguse järelmõjudega maadleb Edda aga siiamaani. Käib veresooni ravimas, taastub vaikselt.

Armas foto, mis meenutab Eduardiga veedetud aegu. (Erakogu)

Romantilised ööd paberi ja pliiatsiga

Tööd on Eddal sellest hoolimata küllaga. Ta elab juba aastas 2022 ja arvutab järjekordse abimehe jaoks ükshaaval päevi välja. „See on korralik töö kõik need 364 päeva läbi käia, seejuures kõikide planeetide omavahelisi aspekte arvestada,“ kirjeldab ta. 

Kusjuures pole teada, kas kehtima jääb suve- või vööndiaeg. „Lätis tahetakse teha üht-, Soomes teistmoodi, Rootsis kolmandat. Ei teagi, mis meil saab,“ ütleb Edda, kes esialgu koostab raamatu vööndiaja järgi. Eks siis pärast paistab.

Mõnus arvutamise töö istub Eddale hästi, sest kodust välja ta ei kipu. Juba kooliajast peale teeb ta kõik kirjatööd voodis. Naudib laisklemist ja mõnulemist ja vedelemist, rulludes voodis mõnusalt nagu hüljes.   

Edda on pühvliaasta Veevalaja ja veebruaris 2021 algab tema, valge metallpühvli aasta. Pühvel on võimas loom, kellele on tähtis tema laut või lahter, kus ta toimetab. Metall aga sümboliseerib grandioossete ja tõeliselt väärtuslike struktuuride loomist töös, partnerluses, koduses elus, poliitikas. Poliitikud võiks veel arvesse võtta, et hooletul või oskamatul käsitsemisel võib metall muutuda ohtlikuks hävitusvahendiks. Eelmine metallpühvliaasta oli 60 aastat tagasi, sestap võib inimeste elus ja poliitikas korduda see, mis oli ka tollal.  

Astroloogia juurde jõudsid Pauksonid juhuslikult. Eddale koostati tähekaart, aga selle tõlgendus ei meeldinud talle mitte grammigi. „Mõttetu jura!“ teatas ta ja laitis selle maha.

Aga Eduard, kes oli ülikoolis füüsikat õppinud ja valdas mitut keelt, ütles, et midagi seal ikka on. Hakati asja uurima. Koguti materjale, arvutati. Selgus, et rehkendatud oli kõik õigesti, aga tõlgendus oli täiesti vale. 

Nagu tollal kombeks, hakati asja üle arutlema ka suuremas koduses ringis. Pauksonite tutvusringkonnas oli kunstnikke, lauljaid, muusikuid. Näiteks elas nende juures Tartust Tallinna kolinud Silvi Vrait (1951–2013), kes Edda sõnul liiga vara koleda ja õnnetu lõpu leidis, kuigi oleks võinud veel palju ilusaid laule laulda. 

Silvi oli matemaatikas tugev ja sai oma horoskoopide koostamise pisiku just Pauksonitelt. Nii nad kolmekesi seal tähekaartide kohal küürutasid ja koostasid öid ja päevi horoskoope. Sinine suits hõljus kõige selle kohal – Eduard oli kirglik suitsetaja. 

„Paljud katsealused olid enda teadmata meie suure tutvusringkonna inimesed,“ paljastab Edda. Näiteks Urmas Ott (1955–2008), kellega nad pärast ühiseid telesaateid suhtlema jäid: „Sisse astus ta küll harva, aga pidasime mitmetunniseid telefonikõnesid. Kui soe inimene ta oli!“

Ikka tuli jutuks, mis kuupäeval ja kellaajal keegi on sündinud. Nii said Pauksonid katsealuste karakterit ja oma horoskoopide paikapidavust pikki aastaid põhjalikult uurida. „Küllap nad oleks skeptilised olnud, vähemalt alguses, aga nad ei tea seda siiamaani.“ 

Täheteaduse õppimise ja materjalide kogumise peale kulus aastaid, sest raudse eesriide taga polnud just palju kirjandust saada. „Saksa keelest tõlkida aitas meil vanaema Elly,“ meenutab Edda. 

Kui Pauksonid hakkasid öösiti oma tähekaartide taga istuma, tõmbus nende tutvusringkond koomale ja seltsielu vajus soiku. Edda aga ei kahetse, sest samas oli see romantiline aeg: „Pikad ööd kahekesi paberi ja pliiatsiga!“ Praegu tehakse seda kõike arvutiga, mida ta ei salli. 

Nii hea raamat! 

„Nii hea raamat!“ õhkas Elmo Nüganeni kehastatud Pantalone 1990ndatel Ugala kuulsas etenduses „Armastus kolme apelsini vastu“. Pantalone tsiteeris sedasama „Astroloogilist abimeest“. 

Just Pauksonid paotasid 1988. aastal ukse maagilistele teadustele. Kui Eduard tahtis tõlkida eesti keelde Linda Goodmani kultusliku „Päikesemärgid“, tuli saavutada toetus Tõravere observatooriumist ja leida prominent eessõna kirjutama. „Jaak Jõerüüt soostus kirjutama,“ meenutab Edda. Goodmani ilmus mitu kordustrükki ja Eestis on vähe kodusid, kus seda raamatut pole. 

Esimene „Astroloogilise abimehe“ raamatuke tuli välja ametiühingute liidu lipu alt. Praegu on tiraaž 3500, kõrgajal 1990. aastate alguses trükiti seda kümme korda rohkem. 

Rahvas janunes täheteaduse järele, horoskoop leidis tee igasse lehesabasse ja muutus üldrahvalikuks harrastuseks. End tutvustades hakati mainima, mis aasta ja mis sodiaagimärk. Kui mina olen hobuseaasta Sõnn ja sina ahviaasta Lõvi, kas me siis ikka sobime kokku? 

„Eks see õppimise faas meil liiga pikk oli,“ tõdeb Edda tagantjärele. „Praegu võib iga nõid või maag kohe raamatu avaldada.“

Vanaema laps

Edda on sündinud Tallinnas ja kasvanud üles Rahumäel, kus ta elas üle kahekümne aasta samas majas. Ema Eevi ja isa Maanus Maripuu töötasid Silikaadi tehases, kus ema oli ökonomist ja isa insener. Seda abielu ei jätkunud kauaks – kui Edda oli kolmeaastane, siis vanemad lahutasid. Ema leidis peagi uue mehe ja Eddale sündis 12 aastat noorem poolõde Siiri.

Kahjuks kippus ema uus mees alkoholiga liialdama ja oli vägivaldne. Eddal oli koolikott pidevalt pakitud ja mõnigi öö tuli veeta jaama ootesaalis. 

Mul oli õnnelik lapsepõlv, ütleb Edda sellest hoolimata. „See oli idüll lastekambaga Nõmme tagahoovides. Lasteaiakohti ei olnud ja et igas peres kasvas lapsi, möllas neid õues iga päev vähemalt paarkümmend.“

Edda oli aktiivne, kus vähegi sai. Ta tegi kergejõustikku, rahvatantsu, iluuisutamist. Õppis muusikakoolis, laulis koorides ja ansamblites. Käis isegi mudellennuringis ja õppis radistioskusi. Jõudis käia ka Tartu kunstikoolis ja Villu Tootsi kirjakunstikoolis. Koolipõlvest peale tegeles fotograafiaga: enamik pilte õest ja perest on Edda pimikus ilmutatud. 

Ainult end sättida ja kleite valida pole Eddale tüdrukust saati meeldinud. Õigemini ta pole seda osanud ja pole ka huvitanud. „Mul on riietuse osas kohutav maitse,“ tunnistab ta. „Isegi nüüd, kui on vaja end lille lüüa, kutsun õe appi endale riideid valima.“

Küll aga fännas Edda 15–16aastaselt mootorrattaid. Motikad olid tollal moes! „Meil oli oma seltskond, kellega matkasime Eestis ringi – mina istusin punaste Jawade tagaistmel.“ Motosport on tema nõrkus siiani. Tugitoolisportlasena.

15aastasena kolis Edda elama vanaema Elly ehk Mimmi juurde. Elly oli pärit Mõisakülast,  sündis 1905. aastal sealse jaamaülema tütrena. „Mimmi oli meie suguvõsa kõige kangem ja ka targem naine. Ta oli elus kõvasti vatti saanud, aga temale oli kõike ka ikka kapaga antud – ta valdas viit keelt. Vabariigi ajal töötas ta kooliõpetaja ja tõlkijana, hiljem oli asutuste vaheline pretensionist ehk tülide lahendaja.“

Edda meenutab, et vanaema oli elutark ja natuke ka selgeltnägija. „Ise ei oleks ta seda kunagi tunnistanud, aga olid pisikesed täpsed tähelepanekud, mida ta nagu muuseas pillas. Ütles enne, kuidas miski läheb – ja läks täide. Et see poiss pange laulma, tal läheb hästi. Mulle ütles ta ka paljud asjad ette.“

Vanaemale sai Edda usaldada oma poiste- ja suureks kasvamise muresid. „Üks asi, mida olen järginud – vanaema ütles ikka, et ära soovi kellelegi halba, see tuleb sulle tagasi. Niimoodi see tõesti tundub olevat.“ 

Vabariigi tagasitulekut vanaema ei näinudki, sest suri 1988. aastal.

Viisakas lahutus 

Kuigi Eddale soovitati keskkooli järel Tartusse arstiteaduskonda minna, läks tema tehnikaülikooli nahktoodete konstrueerimise ja tehnoloogia erialale. Armastuse nimel. 

Kui aga tuli Kaunasesse praktikale minna, siis jäi asi pooleli, sest sündis poeg Andres. Edda oli siis 20aastane, mees viis aastat vanem.

26aastaselt kohtus Edda Eduardiga. Mõlemad olid sel ajal abielus ja lapsevanemad. „Kohe esimesest pilgust sain aru, et tema on minu elu armastus.“ 

Edda lahutus esimesest mehest polnud raske, see oli viisakas ja midagi halba ei juhtunud. Sellest hoolimata ta esimese mehega ei suhtle. „Ei ole vaja,“ mainib ta.

Eduard sündis Venemaal Siberi eestlaste peres. Ta isa oli pillimeister ja tegi viiuleid, nii mängis poegki kuulmise järgi bajaani ja muid pille. Pärast sõda tulid Pauksonid Eestisse, Eduard käis siin koolis, õppis füüsikat ja õpetas astronoomiat. Töötas ka miilitsas.

Horoskoobi järgi Veevalajast Edda ja Skorpionist Eduard muide sobima ei pidanuks, aga nende üle kolme aastakümne pikkune abielu tõestas vastupidist. „Lihtsalt esimesest hetkest, kui kätt andsime, oli särin! Tundsin, et ta on minu veregrupp ja minu inimene. Olime teineteise jaoks loodud.“

Iga naine, isegi kui ta ei taha seda tunnistada, vajab meest, kes on temast üle, leiab Edda. „Eduard oli tark mees, kellele vaadata alt üles, kes mind võlus ja arendas.“ 

Kuldsete kätega mees

Peagi sündis Pauksonitel poeg Martin. Mustamäelt koliti Järvele eestiaegse maja kuuetoalisesse korterisse. Praegu teeb Edda tööd kabinetis, mis kunagi kuulus Arnold Greenile.

Edda oli palju aastaid liha- ja piimatööstuse ministeeriumis joonestaja. Võis seal oma projektidega tegeleda, millal sobis, ja töötas enamiku aega kodus, kui lapsed väikesed olid. 

Eduardil olid kuldsed käed ja ta oskas kõike. „Olgu remonti teha, klaverit häälestada või nööpi ette õmmelda. Kui oli vaja välja minna ja mantlil tuli nööp ära, õmbles selle ette tema, hoolimata sellest, et mul oli diplom Pika tänava kutsekoolist rõivaste modelleerimise erialalt,“ muigab Edda. Sinna läks Edda õppima, et saada riided selga nii endale kui ka lastele. 

Pauksonite poisid õppisid muusikat – üks viiulit, teine trompetit. Vahel jõulude ajal mängisid nad kogu perega pilli. 

Edda ja Eduard oma lapselaste Margiti, Madise ja Elizabethi seltsis. (Teet Malsroos)

Ühiselt seigeldi igal suvel Eestis, need olid ikka sellised kümnepäevased telkimisega automatkad mõne veekogu äärde. Eddale meeldis Eduardi kõrval kalastada ja lanti loopida. Suvekodu oli neil Viitna lähedal Loobul, kuhu Edda pole nüüd jalgagi tõstnud.

Eddat tõmbas kunsti poole. Üksvahe, kui mõlemad kaotasid korraga töö, elasid nad lillemaalide müügist. Pildid maalis Edda, Eduard meisterdas kenad raamid ümber. „See aitas tükk aega hinge sees hoida.“ 

Eduard tõlkis raha teenimiseks vene keelest filme ja telesaateid, peagi hakkas ka horoskoopide koostamine sisse tooma. Kaasad õpetasid ka kultuuriülikoolis Mündi tänavas kolmeaastastel kursustel astroloogiat. „Esimesel aastal oli sadakond inimest, järgnevatel tegime valiku ja siis jäi neid vähemaks. Maalehe astroloog Taimi Uuesoo käis ka meie kursusel.“

Eduard lõpetas oma töö miilitsas majori aukraadis ja sai 55aastaselt pensionile.  

Kurbus ei lähe üle

Kakskümmend aastat pärast abiellumist palus Eduard uuesti Edda kätt ja nad laulatasid oma abielu Kaarli kirikus, kus on ristitud ka nende lapsed ja lapselapsed. „Tunnen end kirikus hästi, kuigi religioosne inimene ma pole. Tõsiusklikke vanaemasid mul polnud, pigem käidi kirikus kohustuse või traditsiooni pärast,“ selgitab Edda. „Aga ma usun kõrgemat võimu. Kuulun kogudusse ja maksan kirikumaksu.“

Kahel korral elus on Edda tõsiselt kellegi eest jumalat palunud. „Mõlemal korral tuli see inimene raskest seisust välja.“

See, et Eduard on minekul, oli teada juba aasta-paar varem, aga Eddal on sellega ikka veel raske leppida. Tema peale mõtleb naine iga päev. „Mõistan hästi inimesi, kes on oma pikaajalise teekaaslase kaotanud,“ arutleb ta. „Kui oled saanud jackpot'i, leidnud õige inimese ja temaga kaua koos olnud, siis üksi jäädes see kurbus ei lähegi enam üle. Eks ma elangi palju minevikus ja oma vanade fotode hunnikutes.“ 

Edda käib ka kalmistul Eduardi ja vanaema Mimmiga juttu ajamas. Arutab omaette, et mida üks või teine oleks öelnud. Küsib, mida ta ühes või teises asjas tegema peaks ja saab alati vastuse.

Eddal ja Eduardil on kahe peale kokku kolm last, nüüd juba ka kuus lapselast. Kuna vanemad neist on juba 30 ligi, võib Edda unistada isegi vaarema staatusest.

Poeg Andrese kaks nooremat last. (Erakogu)

Uksevärvija ei lahkunudki

Oma praegust elukaaslast Leinot tunneb Edda palju aastaid. „Leino aitas meid pisitöödes juba Eduardi haiguse ajal,“ tähendab Edda. „Mõne aja möödudes, kui ma palusin tal korteriukse üle värvida, sain aru, et see mees kavatsebki minu juurde jääda. Loomulikult olin ma väga suures segaduses, aga me saame väga hästi läbi ja miks mitte siis kokku jääda ja teineteist toetada.“

Peale Leino on majapidamises veel kaks musta peletist ja üks valge ingel. „Kaks musta kääbusšnautserit – Sally ja Scarlett – ning sinisilmne valgekarvaline Birma püha kass Dorian,“ tutvustab Edda.

Niikaua, kui on tuleviku suhtes kassina uudishimulikke inimesi, ei lõpe ka astroloogi töö!  „Nõiarahvas, nagu eestlased on, oleme alati maagiasse uskunud,“ tähendab Edda. „Vanarahvas oskas loodust vaadelda ja märke tähele panna.“

Ka tähtede järgi on alati elatud ja Kuu järgi oma tegemisi seatud. Nii oli üks vana mees Eddale kunagi rääkinud, et mida tähendab, kui Kuu supleb. „Saime jälile, et kui Kuu on Vähi märgis, ta nagu hõljuks.“

Tähekaardi võib igaüks koostada, kes oskab arvutada ja kellel on loogilist mõtlemist, leiab Edda. „Ent kui pole õiget tunnetust planeetide osas ja psühholoogi annet, võib kasu asemel hoopis kahju teha. Õnneks on praegu Eesti Astroloogide Liit tugev.“

Ehkki ennustajaid on nüüd metsikult palju, helistatakse ikka just Eddale, et sünnikaarti tellida või nõu küsida. „Üks „Astroloogilise abimehe“ lugejate põlvkond on eest kadunud, aga noorem on peale kasvanud,“ teab ta. „Üllatavalt palju on nende seas mehi, ja just noori. Mõni helistab vanglast ja tahab lihtsalt suhelda-rääkida.“

Edda võtab praegu sünnikaartide tegemist ette valikuliselt. „Kui gümnaasiumi lõpetaja ei oska eriala valida, siis ma teen küll sünnikaardi, et äkki annab mõtteid juurde,“ ütleb ta. „Kui küsitakse, millal ma abiellun või raha saan, ma pigem passin.“

See Eddale ei meeldi, et osa inimesi ainult horoskoobi järgi elabki – kui tähtede seis ei sobi, siis sel päeval välja ei lähegi. „Ei tohiks sellega nii hulluks ka minna,“ suhtub tema asjasse mõistlikult. 

SEE VÕI TEINE: Appi, koristamine kohe kindlasti mitte!

Kas hommikune lõoke või õhtune öökull?

Varem õhtune öökull, aga nüüd olen teinekord ka varakult ärkvel.

Kas maraton või meditatsioon?

Maraton, ma olen seda tüüpi.

Kas kokkamine või koristamine?

Appi, koristamine kohe kindlasti mitte! Kokkan hästi, ainult küpsetada ei oska.

Kas Nuustaku või Pariis?

Nuustaku. Oleme laste ja telkidega kõik kohad läbi matkanud.

Moët & Chandon või Martini?

Mitte vahuvein! Pigem Martini.

Kas plätud või kontsad?

Plätud.

Raamat või Facebook?

Raamat või hea film.

Lauatelefon või nutitelefon?

Lauatelefon.

Komöödia või draama?

Oleneb meeleolust. Terve elu jooksul on meeldinud pigem draama, väärtfilmid ja ooperid. Praegusel eluperioodil aga komöödia, et end pärast haigust positiivselt üles raputada. 

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?